Viies peatükk

9. juuli, kolmapäev

Õhtul meid omapead jättes ütles Brian, et kontor avatakse ja tööpäev algab tavaliselt kaheksast. Teiste vabatahtlike blogide ning Michi varasemate reisikogemuste põhjal olin selleks ajaks jõudnud ilma lähema kriitikata jõudnud üle võtta arusaama n-ö „Aafrika ajast“, ehk siis kellaaegade suhtelisusest. Lisa veel sekka kahepäevane reis ja kohalejõudmisega seotud peataolek, ning vajadus hommikul punktipealt kontoris kohal olla ei tundunud korraga enam läbinisti loogiline.

Plot twist.

Kell 7:55 olen jõudnud end juba enam-vähem üles ärkamise mõistlikusses veenda, kui heliseb telefon. Mrs Fru reibas hommikuhääl uurib, et kuidas magasime ja kas kõik oli ikka korras – ning ütleb siis, et on kohevarsti kontorisse jõudmas.

„Me... ee... jõuame ka kohe sinna,“ teatan telefoni, ühe käega pükse jalga ajades. Kõnepaus on ebausutavusest tiine.

„Te olete juba seal?“ küsib Mrs Fru.

„Ei-ei... aga me oleme juba tulemas!“

Super. Esimene päev ning hommik algab kenasti koliseva Aafrika-ämbriga; millise suurepärase mulje me küll jätame. Jah, me, sest koridori astudes vaatab sealt unesegasena vastu minuga täpselt sama minekuvalmis Michi.

Ntarikon Road, kodutänav suunaga COMINSUDi kontori poole

8:10 oleme kenast kontoris, lips ees ning kurvad mõtted puuduvast hommikusöögist ebaoluliseks kategoriseeritud. Brian on juba kohal ning tutvustab meile teisi COMINSUDi töötajaid, kes parasjagu kontoris on. Bruno (maaõigus ja veemajandus) ja Marie’ga (Buea Ülikooli tudengist kohalik praktikant) jagame tuba. Saame Michiga mõlemad oma lauad ning seame end sisse.

Sülari jaoks pikendusjuhet küsides näeme killukest Kameruni praktilisest meelest. Briani leitud pikendus on Briti päritolu, ehk muidu siin tavalise Euroopa-pesa asemel kolme kandilise avaga (millest kolmnurga tipp on maandus). Brian võtab pastakakorgi ning kui ta selle maandusesse surub, on võimalik sülarijuhtmed pistikusse pressida. Neli aastat Šotimaal ja ma ei tulnud isegi selle peale, et niimoodi on ka võimalik.

Alustame päeva COMINSUDi tegevusülevaate ja toiduõiguse raporti sirvimisega, ning tutvume kontori seintel olevate postritega lõppenud ja käimas olevatest projektidest ja nende tulemustest. Enne ärasõitu COMINSUDi kohta loetud napid ülevaated andsid lootust, et tegemist on asjaliku ning professionaalse organisatsiooniga. Mulle hakkab vaikselt koitma, kuivõrd asjaliku ja professionaalsega.

Kommunikatsioonijuht Mirabel (nagu hiljem kohvikus selgub, siis enne oma kolme aastat COMINSUDi juures töötas ta peale ülikoolis ajakirjanduseriala lõpetamist Doualas ameeriklasest skulptori ja kunstniku PR-abi ning näituste organiseerijana) võtab meid oma hoole alla ning räägib veidi lähemalt, millega nad parasjagu tegelevad. Ampluaa on lai, eriti veel üheksa täiskohaga töötaja ning viie praktikandi kohta. Naiste õigused ja naiste esindatus võimuorganite juures, veemajandus, inimõigused, kohalike omavalitsuste võimekuse arendamine, maaõigus ja õigus toidule, väikepõllupidajate koolitamine äritegevuses, maapiirkondade sanitaartingimuste parandamine ja veel ridamisi nendega seonduvaid projekte.

Ühe väikese mittetulundusühingu võimekus nii mitmete teemadega süvitsi minna tundub rohem kui kaheldav. Brian aga annab laiale teemadevalikule küllaltki loogilisena kõlava põhjenduse: mingi probleemiga tegelema hakates kooruvad sealt välja seosed teiste valdkondadega, mis positiivse muutuse võimaldamiseks kõik tegelemist vajavad. Sellisel moel ei piisa näiteks sanitaartingimuste parandamisest, kui naistel pole kogukonnas sõnaõigust paigaldatavate veesüsteemide ja käimlate asukoha osas – arvestades, et kodumajandus ja väikepõllumajandus on eeskätt nende valdkond. Samuti ei piisa väikeettevõtjate tegevuse arendamisest, kui volikogud ei tunne huvi kohalike majandustingimuste parandamise vastu – mistõttu tuleb tegeleda ka rahvaesindajatele suunatud kampaaniate ja teavituskoolituste korraldamisega. Ja nii edasi.

Tulemused on meie ees piltidel ja plakatidel näha. Tänu COMINSUDi ja selle partnerite poolt korraldatud teavituse, koolituste ja kandidaatide võimekuse arendamisele tõusis naiste osakaal Loodepiirkonna kohalikes volikogudes 16%-st (aastal 2007) viimaste valimiste 26%-ni (2013. a.). Oma osa mängis selles COMINSUDi eestvedamisel ja Saksa mittetulundusühingu Bread for the World finantseerimisel läbi viidav projekt, millega on Loodepiirkonnas viimase kümne aasta jooksul moodustatud ning iseseisvalt toimima pandud 25 kogukonnavalitsust. Tegemist on vabatahtlikest moodustatud gruppidega, kes püüavad kohalikke olusid kõige paremini tundes partnerite abiga sealsete huvide eest seista. Kogukonnavalitsuste võimekuse arendamine ongi COMINSUDi – ning kaudselt siis ka meie kui praktikantide – üks praegustest prioriteetidest.

* * *

Tunnen Mirabeli kuulates, kuidas muutun siinoleku osas järjest ebakindlamaks. Projektide ulatus, sügavus, läbimõeldus ja – esialgu küll pealispinnalt hinnates – edukus on midagi ootamatut. Küsin küsimusi, saan vastuseid ja mõistan üha enam, kui ulatuslikud peavad selliste tegevuste jaoks olema kohalikud teadmised, rääkimata siis erialastest oskustest. Võtame näiteks maaõigused (ehk probleem, kus väikepõllupidajate ligipääs haritavale maale on erinevatel põhjustel takistatud, sh. nende väheste teadmiste tõttu oma juriidilistest õigustest).

Võin ju teada midagi nendega seonduvatest inimõigustest, olla lugenud näidetest erinevates piirkondades ja aimata midagi asjassepuutuvatest struktuuridest – aga ma ei tea kõige vähimatki Kameruni seadusandlusest, põllupidajate probleemidest, kogukondadest, maahangelduste protsessidest ja tagamaadest, ega probleemiga tegelevatest asutustest ja organisatsioonidest. Kolm kuud ei ole piisav, et end selles kõiges harida. Rääkimata siis millegagi panustamisest.

Mirabel viib meid kontori külalislahkuse eest linna lõunatama ning üritab lohutada: et tegelikult on neil vabatahtlikke vaja küll ning kõik soovijad on alati vastu võetud, olgu nad tulnud siis kasvõi kuuks ajaks organisatsiooni tööga tutvuma. Et inimesed toovad tänu oma erinevatele taustadele ja kogemustele kaasa uusi ja värskeid ideid, mille vahetamisest kõik kasu saavad.

Tööpäeva lõpuks paneme Michiga kumbki kirja, millisena me oma võimalikku panust praktikaperioodi jooksul näeme. Leppisime omavahel juba Saksa seminaril kokku, et kavatseme GLENi lähetust võtta kui ükskõik millist teist praktikat, ning teeme seda, mida organisatsioon ootab. Brianile mälupulgal peal oma nappe ideekogusid viies pole kumbki meist eriti veendunud, et kellelegi üldse väga kasuks saame olla.