Neljas peatükk

8. juuli, teisipäev

Varajastest öötundidest õhtuni

„See on Aafrika!“

Olen pressitud tagaistmele oma sakslasest projektipartneri ning kellegi pika ja tumedanahalise vahele, kes vastastikkuses keelelises mittemõistmises mu päritolu just kuhugi Hollandi kanti asetas. Kojamehed väntavad kahe säilitusaja lõpus pensioniealise kiirusega Douala öötaevast lahisevat vihma mööda esiklaasi taga ajada ning rooli hoidev Brian on vabandanud viimast tagasilla lõhkumist lennujaamast eemale viival, samahästi kuhugi Mustamäele sobival teel lihtsat fakti nentides. See, tõepoolest, on Aafrika.

Brian – ning mingil põhjusel ka tema kaks venda – olid meil lennujaamas õigeaegselt vastas, käes kollane silt minu hoolikalt maalitud nimega. Kes puudusid, olime aga meie.

Eelmisel aastal GLEN-i raames Belo külas dokumentaalfilmi teinud Anniken oli jõudnud mainida Kameruni suunduvate lendude eripära. Nimelt tehakse kusagil vahemaandumine, mille käigus tankimise ajal osad reisijad maha lähevad ning uued peale tulevad. Meie puhul tähendas see pikaleveninud peatust Kameruni pealinnas Yaoundes, kus suur osa reisikaaslastest asendus nende tagasi Istanbuli lendavate kolleegidega. Doualas maandusime COMINSUDiga meilitsi kokkulepitud kella ühese öötunni asemel pool kolm.

Autos näeb Michael – minu sakslane – välja umbes sama kohmetu kui ma ennast tunnen. Sõidumüra, vihmaladin ning meie võõrustajate esimese hooga harjumatu kõneviis muudavad sügavama üksteisemõistmise küllaltki keeruliseks, nii et piirdume viisakusküsimuste esitamisega ning noogutuste ja naeratustega seal, kus kuuldu sisus päris kindlad ei ole.

Kuni hetkeni, mil keegi mainib jalgpalli.

Ahah, mõtlen. Teine asi, mida Anniken ennetavalt mainis: parem leia üles oma sügavale maetud huvi jalgpalli vastu, kui tahad vestlustest osa saada.

Korraga on kogu seltskond – miinus mina – hõivatud elavas ja valjuhäälses diskussioonis eesootavast poolfinaalmängust, Michi loetleb ette erinevate aegade Saksa staar-ründajaid ning Briani vennad arutavad nende plusside ja miinuste üle aastatetagustes mängudes, millest ma oma mitte-enam-nii-lühikese eksistentsi jooksul kuulnudki pole. Vähemalt on teada, millest ilma-teema ammendumisel edaspidi juttu teha.

* * *

Kuna Bamendat lahutab Doualast kuus tundi autosõitu, viib Brian meid ööseks hostelisse. COMINSUDiga kirjavahetuses olles jõudsime lõpuks küllaltki hardakstegeva sõnumini: me oleme nende külalised ning nad hoolitsevad meie eest. Nüüd, peale kahepäevast reisi ning viimati seitsmetunnist lendu võõras ja vihmases linnas olles on lubatud külalislahkus väga, väga teretulnud.

Kiirteemotelli meenutava toa kaheinimesevoodiga vastamisi seistes jagan Michi näol vilksatavat hetkelist segadust, et siis mõlemad stoilise rahuga antud fakti ignoreerida ning end ööbimiseks lahti pakkida.

* * *

Arvestades eesootava sõidu kestust oleme leppinud kokku äratuse kella kaheksaks. Briani vennad on asendunud tema abikaasa ja üheksakuuse tütre Chloe’ga, kes suurema osa teest vaheldumisi uinakuid teeb ja meid, pöial suus, ema sülest eesistmelt piidleb.

Turvavööd, nagu vaatluse põhjal võib tuvastada, on Kamerunis vabatahtlikud. Kuigi Brian end erinevalt eilsest tänaseks sõiduks istmele kinnitab, ei näi tema kõrvalistujast parem pool enda või Chloe turvamiseks vajadust nägevat. Hoidun püüdlikult mõtlemast, millised põnevaid tulemusi sellises olukorras üks korralik äkkpidurdus anda võiks.

* * *

Saabumine Bamendas tähendab jätku silmapaistvale asjalikkusele ja külalislahkusele, millega Brian puhul juba vaikselt harjuma hakkame. Esimese tunni jooksul oleme näinud ära COMINSUDi kontori ning teinud esmased tutvumised sealsete töötajatega, saanud endale kohalikud kõnekaardid (mille müügiesindajad passi alusel registreerivad) ning kohtunud COMINSUDi asutajaliikme Mrs Fru’ga, kellele kuuluvasse majja meile järgnevaks kolmeks kuuks elamine on leitud.

Olen kohale jõudnud.