8. juuli, teisipäev
Varajastest öötundidest õhtuni
„See on Aafrika!“
Olen pressitud tagaistmele oma sakslasest projektipartneri
ning kellegi pika ja tumedanahalise vahele, kes vastastikkuses keelelises
mittemõistmises mu päritolu just kuhugi Hollandi kanti asetas. Kojamehed
väntavad kahe säilitusaja lõpus pensioniealise kiirusega Douala öötaevast
lahisevat vihma mööda esiklaasi taga ajada ning rooli hoidev Brian on
vabandanud viimast tagasilla lõhkumist lennujaamast eemale viival, samahästi
kuhugi Mustamäele sobival teel lihtsat fakti nentides. See, tõepoolest, on
Aafrika.
Brian – ning mingil põhjusel ka tema kaks venda – olid meil
lennujaamas õigeaegselt vastas, käes kollane silt minu hoolikalt maalitud
nimega. Kes puudusid, olime aga meie.
Eelmisel aastal GLEN-i raames Belo külas
dokumentaalfilmi teinud Anniken oli jõudnud mainida Kameruni suunduvate lendude eripära.
Nimelt tehakse kusagil vahemaandumine, mille käigus tankimise ajal osad
reisijad maha lähevad ning uued peale tulevad. Meie puhul tähendas see
pikaleveninud peatust Kameruni pealinnas Yaoundes, kus suur osa
reisikaaslastest asendus nende tagasi Istanbuli lendavate kolleegidega. Doualas
maandusime COMINSUDiga meilitsi kokkulepitud kella ühese öötunni asemel pool
kolm.
Autos näeb Michael – minu sakslane – välja umbes sama kohmetu
kui ma ennast tunnen. Sõidumüra, vihmaladin ning meie võõrustajate esimese
hooga harjumatu kõneviis muudavad sügavama üksteisemõistmise küllaltki
keeruliseks, nii et piirdume viisakusküsimuste esitamisega ning noogutuste ja
naeratustega seal, kus kuuldu sisus päris kindlad ei ole.
Kuni hetkeni, mil keegi mainib jalgpalli.
Ahah, mõtlen. Teine asi, mida Anniken ennetavalt mainis: parem
leia üles oma sügavale maetud huvi jalgpalli vastu, kui tahad vestlustest osa
saada.
Korraga on kogu seltskond – miinus mina – hõivatud elavas ja
valjuhäälses diskussioonis eesootavast poolfinaalmängust, Michi loetleb ette
erinevate aegade Saksa staar-ründajaid ning Briani vennad arutavad nende
plusside ja miinuste üle aastatetagustes mängudes, millest ma oma
mitte-enam-nii-lühikese eksistentsi jooksul kuulnudki pole. Vähemalt on teada,
millest ilma-teema ammendumisel edaspidi juttu teha.
* * *
Kuna Bamendat lahutab Doualast kuus tundi autosõitu, viib
Brian meid ööseks hostelisse. COMINSUDiga kirjavahetuses olles jõudsime lõpuks
küllaltki hardakstegeva sõnumini: me oleme nende külalised ning nad hoolitsevad
meie eest. Nüüd, peale kahepäevast reisi ning viimati seitsmetunnist lendu
võõras ja vihmases linnas olles on lubatud külalislahkus väga, väga teretulnud.
Kiirteemotelli meenutava toa kaheinimesevoodiga vastamisi
seistes jagan Michi näol vilksatavat hetkelist segadust, et siis mõlemad
stoilise rahuga antud fakti ignoreerida ning end ööbimiseks lahti pakkida.
* * *
Arvestades eesootava sõidu kestust oleme leppinud kokku
äratuse kella kaheksaks. Briani vennad on asendunud tema abikaasa ja
üheksakuuse tütre Chloe’ga, kes suurema osa teest vaheldumisi uinakuid teeb ja
meid, pöial suus, ema sülest eesistmelt piidleb.
Turvavööd, nagu vaatluse põhjal võib tuvastada, on Kamerunis
vabatahtlikud. Kuigi Brian end erinevalt eilsest tänaseks sõiduks istmele
kinnitab, ei näi tema kõrvalistujast parem pool enda või Chloe turvamiseks
vajadust nägevat. Hoidun püüdlikult mõtlemast, millised põnevaid tulemusi
sellises olukorras üks korralik äkkpidurdus anda võiks.
* * *
Saabumine Bamendas tähendab jätku silmapaistvale
asjalikkusele ja külalislahkusele, millega Brian puhul juba vaikselt harjuma
hakkame. Esimese tunni jooksul oleme näinud ära COMINSUDi kontori ning teinud
esmased tutvumised sealsete töötajatega, saanud endale kohalikud kõnekaardid
(mille müügiesindajad passi alusel registreerivad) ning kohtunud COMINSUDi
asutajaliikme Mrs Fru’ga, kellele kuuluvasse majja meile järgnevaks kolmeks
kuuks elamine on leitud.
Olen kohale jõudnud.
Mulle väga meeldib su kirjutamisstiil. Loodan, et sul jätkub aega ja jaksu samas vaimus jätkata, siis saab kindlasti väga elava ettekujutuse teie tegemistest.
VastaKustutaTeatud lõiku lugedes meenus mulle kohe üks nali, mida sa seminaril tegid. Jah, elus tuleb ikka kõik asjad järgi proovida. Eriti kui võimalus on :D