Kolmas peatükk

7. juuli, esmaspäev

Lennuk suunal Istanbul-Douala, hilisõhtu

Ma ei suuda raputada endalt tunnet valgest päästjakompleksist. Kui pühendunult ma ei kavatseks praktikas osaleda; mis lisaväärtusi ma ei suudaks oma kohalolekuga luua, on raske unustada Tšehhi seminaril tuutori suust selge etteheitena pudenenud sõnu: „Sa keskendud liialt praktika-osale. Teavitustöö on olulisem“.

Kuidas ma saan vaadata Kamerunis silma oma tööandjale ning kolleegidele ja öelda: tere, minu projekti jaoks olete te sisuliselt rekvisiit andmaks mulle harukordset kogemust ja enesearengut, ning teie osalus GLENis sisuliselt lõppeb minu astumisega äralennule. Palju õnne.

Otsin, ja olen läbi seminaride ning konkursist lahutavate kuude otsinud lähenemisnurka, millesse uskuda. Ma ei tea, kuidas suudan oma sealolekut põhjendada. Kokkuvõttes tehti ju isegi valik vabatahtlike osas COMINSUDist sõltumatult ja nendega konsulteerimata, mistõttu olen omamoodi Gorbatšovi-pakike neile lennujaamas avamiseks: isegi kui pooljuhuslik praktikant on kasulikum kui nimetatud praktikandi puudumine, siis kas ma oleksin just nende valik olnud?