Usk, lootus, armastus. Osa I

Oleme teisel välitööpäeval Batibo maakonnas. Sõidutades Michaeli veesüsteemide-meeskonda Guzangi külla jääb tee peale asula meditsiinikeskus (meie mõistes midagi laiendatud, palatitega perearstikeskuse laadset), mille juhatajaga varasemalt toiduga kindlustatuse uuringu käigus vestlesime. Teen Pascaline’ile ettepaneku sealt läbi astuda ning uurida, kas ja mida nad Batibo kodanikukeskusest kuulnud on – ja kui pole, siis tutvustada neile võimalusi koostööks. Kodanikukeskuste üheks ülesandeks on reageerida kodu- ja seksuaalvägivallale, suunates kannatanuid esmaabi saama ning neid õigluse otsimisel igati toetada. Vähemalt teoreetiliselt.

Peaarst võtab meid külalislahkelt vastu ning tervitab nagu vanu tuttavaid. Kodanikukeskustest ta kuulnud ei ole, kuid räägime nende tegevusest veidi lähemalt ning ta nõustub, et selline abi oleks, tõepoolest, vajalik. Vestlus takerdub, kuna esialgu midagi lisada ei ole. Siis aga küsime vägistamisjuhtumite kohta, millega Guzangi meditsiinikeskus kokku on puutunud – saamaks aimu, millega meil üldse tegemist on. Seksuaalvägivalla kohta seal eraldi statistikat ei peeta, kuid peaarst mäletab sellest aastast kolme juhtumit.

„Siin oli üks ema, 10-aastase tütrega. Tal oli olnud külaline ning ta saatis tüdruku baari, et see nende jaoks õlut tooks. Tütar oli tükk aega ära ning lõpuks läks ema vaatama, kuhu ta siis jäi – ning sai teada, mis oli juhtunud. Ta tõi tüdruku siia ning see juhtum läks otse kohtusse, aga me ei tea, kuidas see lahenes – info ei liigu meieni tagasi.“ Perearsti sõnul on vähetõenäoline, et keegi vastutusele võeti: põllupidajast emal ei ole raha kohtukuludeks ning omal käel ta midagi ette võtta ei oska. Ründajatel on aga altkäemaksuga väga lihtne süüdistustest vabaneda.

Teisel korral oli üks Batibo neiu teel koju ning hilja peale jäädes ei leidnud ta enam autot, mis tema küla poole liiguks. Viimaks küüti saades sõidutati ta enne kojuviimist padrikusse, kus HIV-positiivne autojuht teda ründas. Peaaarst teab öelda, et sama mees on teistegi ahistamiste ning vähemalt veel ühe vägistamise taga. Mingit reaktsiooni – ametlikust süüdistusest rääkimata – pole järgnenud. Nagu ka mingit toetust kannatanule.

Lahkume meditsiinikeskusest üsna sünges meeleolus. Jätsime juhatajale kodanikukeskuse numbri ning soovitasime nendega kindlasti ühendust võtta, et edaspidi selliste juhtumite puhul juba käituda osata. Batibo vabatahtlikud oleks justkui ideaalne lahendus olukordadeks, kus inimesed kas ei oska või ei julge oma probleemiga välja tulla, suutmata kusagil abi näha – ja seda tegelikult täiesti õigustatult. Räägime ka kohaliku kodanikukeskusega ning saame neilt lubaduse, et nad kindlasti loovad Guzangi ja teiste Batibo külade esmaabipunktidega koostöösuhte.

Kogu oma potentsiaalist hoolimata aga keskused seksuaalvägivallaga toimida ei oska. Läheb veel mitu nädalat ning hulk vestlusi mõistmaks, miks see nii on.

  

Papud

Kaks jalanumbrit ja kaks iseloomu, ehk minu ja Michaeli erinevused võetud kokku ühel pildil.

Selgituseks: Kameruni punane liiv – ja selle lähisugulane, vihmaga ilmuv punane pori (mida tänu vihmaperioodile üsna sageli kohata võib) – on tegur, millega tuleb lihtsalt ära harjuda. Seda on kõikjal ning see satub kõikjale. Nädalavahetuse järel käega üle kontorilaua tõmmates omandab peopesa kena punakaspruuni varjundi ning minu sülariventilaator on Aafrikast ummistunud.

Tähelepanelik lugeja võib seejuures märkida, et (pooleldi) valgete jalanõude toomine vihmaperioodi Kameruni polnud just kõige targem mõte – ning tal oleks täiesti õigus. Klimaatilised ja porilised eripärad aga ei tähenda tingimata moemeele praktilisust, nagu võib järeldada ka näiteks meil märtsikuus esimese sulaga ilmuvate lühikeste seelikute ja T-särkide põhjal. Bamenda urbaniseerunud kogukond teeb oma erinevate kehaosade katmisel valikuid samuti trendide toel, nii et tänaval nähtav valik jalavarjudest on moodustunud lähtudes individuaalsetest maitse-eelistustest – mitte sellest, mis kõikjaletungiva punase tolmu ja pori tingimustes kõige otstarbekam oleks.

See aga ei tähenda, et üldsus foto keskel ja paremal servas esindatud eksemplaridega ringi kooserdaks – pigem vastupidi. Enamus ettejuhtuvaid naike, addidasi ja reebokeid on kenasti puhtana hoitud, mis tähendab kui mitte ülepäevast, siis vähemalt iganädalast põhjalikku jalanõudetöötlust tugeva harja ning pesupulbriga. Öeldakse ju, et vaata esmalt mehe kingi.

   

Kohalolemise õigustuseks

  

Vahepealne kirjutamisvaikus on - lisaks luudeni tungivale viitsimatusele - tingitud korraga kiiremaks läinud töötempost ning kontoris passimise asemel ohtrast ringisõitmisest viimaste nädalate jooksul. 

Augusti ning eelmise projekti lõppedes pakkus COMINSUDi koordinaator mulle ja Michaelile edasiseks tegevuseks käimasolevatest projektidest kahte: kogukondlik veemajandus ning kodanikukeskused. Michael valis esimese ja mina teise, ning saime mõlemad esialgsed juhised ja tegutsemiseks suhteliselt vabad käed – sealhulgas mõningase katte töö käigus tehtud transpordi-, majutus- ja toidukuludele, mis tundus ja tundub tegelikult senimaani võrdlemisi kohatu.[1] 

Kodanikukeskused on osa COMINSUDi praeguseks 11 aastat kestnud projektist nimega Democracy and Empowerment of Women (ehk DEW ehk „Demokraatia ning naiste võimustamine"), mille eesmärgiks on luua kogukondadesse grupid aktivistidest tegelemaks – üllatus-üllatus – naiste õiguste ja demokraatia arendamisega. Nii eesmärgid kui maht on ambitsioonikad: Saksa arenguorganisatsiooni Bread for the World (Brot für die Welt) rahalisel toel on sellised keskused tegutsenud juba seitse aastat, kattes Loodepiirkonna 32st (meie mõistes) maakonnast 27 – ehk puhtalt rahvastiku järgi 1,500,000 elanikuga territooriumi.

Keskused on üks neist COMINSUDi projektidest, mis mulle saabudes tugevalt muljet avaldasid: kogukondadele kuuluvad grupid nende endi elude parandamiseks kõlas täpselt nagu ideaal sellest, kuidas arengukoostöö peaks toimima (ning tegelikult kõlab sellisena endiselt, kuigi teatud mugandustega).

Mr Fon ja Pascaline – kellest viimane on COMINSUDi poolt sisuliselt üksinda seda ettevõtmist viimased kaks aastat koordineerinud – valisid välja kuus keskust kuues maakonnas, mida külastada ning mille tegevuse-toimimise kohta analüüs ja lõpphinnang anda. Ja siis teatasid, et hindamisprojekt on nüüdsest minu vedada, alates meeskonnavalikust ja lõpetades raporti kirjutamisega. Aega neli nädalat. Tegutse.

Esimene külastus oli seatud juba samaks nädalaks. Viisin end Pascaline ületamatute teadmiste toel keskuste senise tegevusega nii hästi kurssi kui see kahe päevaga võimalik oli ning koostasin kuuldu ja loetu põhjal esialgse küsimustiku – õigemini, teemaderingi – millele välitööl intervjuusid ja vaatlusi läbi viies tugineda (ehk näib, nagu oleks antropoloogia õppimisest midagi kasu ka olnud). Värbasin endale kaasa Pascaline’i kui keskuste-eksperdi ning hiljuti otse keskkoolist üheteistkümneks kuuks Bamendasse saabunud sakslasest vabatahtliku Marie, kes oleks tõenäoliselt muidu lihtsalt kontorisse kolletuma jäänud. Välitöö tundus parim viis pakkumaks talle võimalust kohaliku eluga kiiresti ja valutult tuttavaks saada ning anda talle roll ja tegevus.

Kuus keskust, igale neist ette nähtud kaks päeva (sõit sinna sisse arvestatud). Igas keskuses kaks pooleteist- kuni kahetunnist grupiintervjuud (kus Pascaline mind tänuväärselt inglise keelest inglise keelde tõlkis, kohati sõnastust isegi muutmata) ning kohtumised vallavanemate, tervishoiuametnike, sotsiaalhoolekande ja lugematute kodanikuühendustega – kogu aeg saateks Pascaline’i rõõmus meenutus, et tema on kaasas vaid toetuseks, projekt ja selle läbiviimine kuuluvad sulle.

Praeguseks hetkeks on selja taga kaksteist päeva interjuusid, koosolekute juhtimist, märkmete tegemist ning rohkem kilomeetreid kuukraatritega pikitud dzungliteedel kui tahaks meenutada. Homme toimub viimane kohtumine viimase keskusega, millele järgneb andmete analüüs ja lõppraporti kirjutamine. Hetkeseisuga on mul viies keskuses tehtud märkmete arvutisse kandmisest tulnud kokku 35 lehekülge materjali, mis tuleb läbi töötada, vormistada ja ette kanda – pooleteise nädalaga. Praeguse arvestuse kohaselt saab see kõik valmis paar päeva enne seda, kui 5. oktoobril lennukile lähen.

Vähemalt võib öelda, et see kõik on seda väärt olnud. Mitte ainult enda jaoks, kuigi kogemus nii mahuka projekti planeerimisest, koordineerimisest, läbiviimisest ja kokkuvõtte tegemisest on asendamatu; kahetsen sügavalt, et ülikooli ajal ei tekkinud (või ei tekitanud endale) võimalust millegi sellisega kokku puutuda.

Peamine kasusaaja peaks aga olema COMINSUD – mis nagu oligi asja eesmärk. Juba vahekokkuvõtteks on koorunud keskustest välja hoopis teistsugune pilt, kui seda varasematest dokumentidest ja kontorivestlustest näha võis. Kahjuks algsest oluliselt nukram pilt. Küll aga on meil õnnestunud enam-vähem puuduste põhjustest aru saada ning ettepanekute dokument pikeneb iga päevaga – kuigi mul on kahtlus, et Mr Fon ootas midagi oluliselt lihtsamat ja positiivsemat kui meie lõppraport olema saab. Vähemalt on minul kui ajutisel vabatahtlikul võimalus kirjutada ja öelda asju, mida Pascaline oma töö-paadi mittekõigutamiseks mainida ei saa. Kas ja millist kasu meie tööst lõppkokkuvõttes tegelikult on, mina ilmselgelt oma silmaga enam näha ei jõua.

* * *

[1] ühelt poolt on täiesti mõistetav, et tööga seotud kulud kaetakse tööandja poolt. Kolm ja pool nädalat igapäevaseid sõitusid ja mitut motellist ööbimist minu eelarve välja ei kannakski, ning tegemist on olnud möödapääsmatute väljaminekutega. Samas ei suple COMINSUD just rahas ning mul on oma siinolekut enda jaoks niigi raske õigustada – ja nüüd põhjustan neile veel ka rahalisi kulutusi. Mis siis, et see projekt mulle anda oli nende ettepanek.

 

Kuidas kellelegi

  

Pühapäeva õhtuhämarus. Michael loivab oma toast söögiotsingutele ning teatab rõõmsalt: „Kolm nädalat ja neli tundi veel jäänud!“

A: „Kahetsed sa, et siia tulid?“

M: „Ma ei tea, mida see sõna [regret] tähendab.“

Jõuame mõningase segaduse järel arusaamani, et kahetsustele immuunne olemise asemel see lihtsalt puudubki Michi sõnavarast.

A: „See tähendab, et ka sul on kahju [sorry]?“

M: „Hea sõna, peaks seda kasutama hakkama. Hmm... ma saan selle oma CVsse panna, olen palju õppinud... ma olen hakanud kahtlema enda tunnetes oma tüdruku vastu... See on kasulik kogemus olnud.“