Välipäevik. Osa I

Õhtumuusika: Brian Crain – Wind (albumilt Piano and Violin Duet)

Neljapäevaga algas COMINSUDi jaoks toitumisuuringu aktiivne faas. Käisime välja valitud külades kohalike autoriteetidega suhtlemas, et saada nii luba nende kogukondades tegutsemiseks kui hädavajalikku abi neis orienteerumisega. Reedel alustasime andmete kogumisega.

Ülevaade comiisudest (organisatsiooni töötajad, ehk Siiri tuletis COMINSUDist) hakkab aegamööda süvenema ning ootuspäraselt sulanduvad senised mustad ja valged toonid kokku halli erinevateks varjunditeks. Loomulikult, ükski grupp ei saagi olla homogeenne ning kõigil on oma eripärad, puudused ja tugevused; nii ka siin.

Üldiselt tundub, et parim viis kellegi iseloomust aimdust saada on minna temaga kas reisile, matkama või kuhugi teise tavapärasest erinevasse keskkonda, kus leiduvate väljakutsete ees muidu pealispinna alla jäävad omadused lihtsalt ei pääse esilekerkimisest (millest ka minu teatav ebausk kohtingukultuuri suhtes: spontaanseid jalutuskäike, hilisõhtuseid küünlavalgusfilosoofiaid ning romantilisi žeste poetavad inimesed muutuvad peale ainsat poolikut söögikorda viimase kahekümne ärkvelolekutunni jooksul hoopiski kellekski teiseks – ning on tõenäosus, et elu jooksul ette tulevate kogemuste tingimustes näed kaaslasest rohkem seda teist kui esimest versiooni).

Reedehommikune hilinenud teeleminek ning kaosele lähenev olukord kümnekonna inimese välitööks valmisseadmisel andis seega juba parema ettekujutuse, kellega mingite inimeste näol tegemist on. Samal ajal kui neljandik meie autotäiest jooksis, pead laiali, mahajäetud mõõtmisvahendeid ära tooma, arenes Linda ja meeskonnavanema Briani vahel järgmine vestlus:

„Kuhu sa jäid? Me peaksime juba ammu läinud olema,“ pöördub Brian eesistmel ringi.

„Mul oli vaja olulisi asju ära lõpetada!“ vastab Linda.

„Mis olulisi asju? Need on sinu jaoks olulised.“

„Jah, ongi minu jaoks! Aga need oli vaja ära teha.“

„Need olid sinu jaoks olulised asjad, mitte meeskonna. Praegu tegutseme meeskonnana ning peame hakkama ka mõtlema laiemalt kui endast,“ lõpetab Brian mootori käivitamisega teema.

Järgmisel hetkel olid nad olukorra mingi naljaga uuest sõbralikuks pööranud. Ometi oli Briani ärritumine õigustatud: olime Angie küla fon’iga[1] leppinud kokku saabumise kella kaheksaks. Kell 9:07 võtsime alles Bamendas enne tunniajast kohalesõitu bensiini. Liigset organiseeritust ei saa kogu projekti võtmes aga kellelegi ette heita – ning probleemid olid alles kerkimas.

* * *

Hollandi arengukoostööorganisatsioon SNV on tellinud COMINSUDilt uuringu selle kohta, kui suureks probleemiks on Kameruni teatud piirkondades alatoitumine ning millised on tingimused majapidamistes, kus emade nälgimise mõjud raseduse või rinnaga toitmise ajal nende 6-59 kuulistel lastel avalduvad. Uuringu ulatuseks Loodepiirkonnas (North-West Cameroon) on 30 küla ning neist igaühes 17 majapidamist – ehk kokku 510 majapidamist. Kolmeliikmelisi meeskondi on viis.

* * *

  

Alustasime – Brian, Linda ja mina – oma päeva Angie külas arstipunkti külastusega, saamaks majapidamisete võimalikult ühtlaseks valimiseks täpset pilti rahvaarvust ja nende jaotusest. Tüdinud olemisega peaarsti luges meile ette kolm kvartalit[2] kokku 2000 inimesega. Rõõmustasime, et asjad hakkasid ometi kuhugi suunas liikuma.

Kuni fon’i saadetud teejuht teatas, et tegelikult on kvartaleid kaheksa, kokku 2200 inimesega. Õigemini, isegi üksteist – kuigi kolm neist eksisteerivad ainult paberil ning on fon’i poolt loodud favoriitidele kvartalivanema tiitli andmiseks. Istusime teejuhi ja Lindaga maha ning hakkasime arutama, et kuidas Angie siis tegelikult ikkagi välja näeb:

„Okei. Palju kvartalis X inimesi elab?“ küsib Linda.

„See on väga väike kvartal, kõigest 60 inimest,“ saame vastuseks.

Linda kirjutab numbri üles, arvutab kui palju majapidamisi selles kvartalis külastama peaks ning jääb siis korraks kahtlema: „See on koos lastega?“

„Ei,“ vastab fon’i teejuht, „need on tööjõulised mehed.“

Linda vaatab mulle üle prilliraamide otsa. Hea, et küsida taipas. Naisi, lapsi ja vanureid traditsioonilised võimud ametlikult kohaliku populatsiooni sekka ei loe.

Fon’i teejuhil on aga kodus olemas kahe aasta vanune mapp sellest, kui kõigile piirkonna üle viie aastastele elanikele manustati ussirohtu  – piisav, et igas kvartalis külastamist vajavate majapidamiste arv välja arvutada. Kuigi paberi peal on meil endiselt Angie’s 1000 inimest puudu, osutub fon’i teuejuht asendamatuks kullasooneks: ta teab kõikide majade asukohti kõigis kvartalites ning need on tema mapis ka nummerdatud (ehk me saame – väga teaduslikult – iga kvartali majade numbrid paberitükikestele kirjutada, need Linda mütsi kokku kallata ja sealt pimesi ettemääratud arvu majapidamisi tõmmata).

Kell on saanud kaksteist ning me pole esimese küsitlusega veel alustanudki. Laupäeva õhtuks peab olema käidud läbi 17 Angie majapidamist.

Märkused:

[1] tiitlit „fon“ võib tõlkida kui hõimupealikku või kuningat. Suuremad fondomid ehk fon’i-riigid võivad võtta enda alla väga suuri alasid – näiteks Bamenda oma 400 000 elanikuga on vaid üks osa Mankoni fondom’ist – ning pealike mõjuvõim on suur. Angie fon on aga nii-öelda väikefon, ehk piirkondlik alam-pealik.

[2] külad jagunevad kvartaliteks, millest igaühe eest vastutab – traditsioonilise hierahria alusel – kvartalivanem