Lastesadu

Organisatsiooni koordinaator Fon oli kutsunud meid Michiga enda juurde pühapäevalõunale. Haarasin kaamerakoti rohkem harjumusest kui mingist tõsisemast kavatsusest kaasa; kuigi linn pakub igas mööduvas päevas järjekindlalt kõige ootamatumaid kaadreid, vajab tänaval ning võõraste pildistamine ükskõik kui isuäratavalt fotogeenilistes situatsioonides minul ilmselgelt puuduvat julgust – või siis kaamerat, mis ei karjuks kätte võttes: „Turist! Turist!“

Laste puhul aga, nagu selgus, on keeruline leida tutvumiseks paremat vahendit. Kuigi Foni järeltulijad ja hoolealused soojenesid meiega kohtudes aegamisi kohmetutest ja vaikivatest ettevaatlikult uudishimulikeni, siis vaid üks tema poegadest julges tulla minu kõrvale istuma ning juttu tegema (olulisi fakte: Jensi tahab saada piloodiks ning üheksa-aastaselt on tema lemmikaineks füüsika). Kuni hetkeni, mil kaamera kotist välja võtsin.

Käsi justkui ei tõuseks kinnitama stereotüüpi seosest fototehnika ja mustanahaliste laste vahel, kuid vähemalt selles situatsioonis pidas see sajaprotsendiliselt paika (hästi: tegemist ei olnud päris võõrastega ning neil oli olnud omajagu aega ettevaatlikuks tutvumiseks). Korraga leidsin end ümbritsetuna hüplevatest ja kiljuvatest põngerjatest, keda kusagilt majasügavustest veel juurde ilmus ning kes üritasid samaaegselt nii mulle kukile ronida kui pildile jääda. Skeem on lihtne: teed klõpsu ära ning pead siis elevusest rõngas põnnile tingimata displei pealt tulemust näitama, et ta saaks uue pildi jaoks kohe uuesti kaadrisse joosta.

Noored modellid

Kui kaamera lõpuks ära panin, oli varem ujedatest ja ebalevatest lastest saanud korraga väga aktiivsed mängukaaslased, keda mina pidin selga võtma ning Michi enda küljest lahti koorima, et need teda minema ei kannaks. Lapsed nagu lapsed ikka.

Miniatuursed inimesed kipuvad mind kohmetuks tegema: no lihtsalt ei oska nendega midagi peale hakata. Kui aga printsess viimasel pildil käed süllesaamiseks välja sirutas ning oma suurte pruunide silmadega mulle kurvalt otsa vaatas, kõlas korraga kusagilt vaevukuuldava, isainstinktiga ääristatud bioloogilise kella tiksumist.