Kuues peatükk

Michael kirjeldas oma asjakohaste laialdaste kogemuste põhjal Bamendat kui mitmepäevast rock-kontserti ning tuleb tunnistada, et teatavad sarnasused on, tõepoolest, täiesti leitavad. Hommikul kontori poole astudes pole möödunudöine linnaelu veel õhus täielikult lahtuda jõudnud ning koiduaegsest vihmahoost innustust saanud punane pori annab oma parima, et su jalanõudega võimalikult lähedaseks saada. Tööle või kes-teab-kuhu suunduvate inimeste veel rahulikust voos on tunda alles käimasolevat ärkamist, mis on pärastlõunaks muundunud teedeääri ummistavaks kauplemiseks ja sõidukite signaalikoorideks, mille intentsiivsuse kõikumise järgi on samahästi kui võimalik kellaaega öelda. Seitsme paiku pimeduse laskudes vajub inimestelt justkui mingi päevane kohustus asjalikkuse ees ning täituvad baarid ja seltskonnad toidukohtade ümber, et kesköö paiku oma kujundlikku või vägagi reaalset peatäit uue hommiku alustuseks välja magada. Täielikult ei uinu – ega vaiki – see linn ilmselt kunagi.
 

* * *

Ei saa öelda, et ükski senikogetud igapäevastest väljakutsetest oleks olnud eksklusiivselt seotud Kameruni, Aafrika (laskume stereotüüpidesse, eks) või (kuigi sõrmed tõrguvad selle sõna vastikust binaarkoodi vormima) arengumaade oludega; pigem annab kodus turvaliseks elatav elu võimaluse hoiduda seismast vastamisi oma isikliku kaasaskantava pagasisisuga, mis aga riigipiire ei tunnista ning tuleb igasugustele reisidele meeleldi kaasa, et seal sobival hetkel endast teada anda.

Bamendaga kohanemine on minu jaoks aga keeruline. Ma ei ole kunagi olnud eriline suurlinnade entusiast; juba peale (episoodiliselt) Tallinnas elatud aastat kaalun mõttes väiksemaid ja vähemintensiivsemaid alternatiive. Erinevalt aga Nõmme männivaikuse all enda ja möödunud tööpäeva vahel ukse sulgemisest polegi siin tegelikult kohta, mis oleks vähemalt paariks tunniks päevas täiesti segamatu ja omaette – ehk see, mida mul enda laadimiseks vaja läheb. Tänaval kõndimist saadab praeguseks juba vaikselt taustale sulanduv möödudavate tähelepanu ning taksode ja mootorrataste katkematud signaalid, mis teatavad vaheldumisi kas „Astu eest, mina tulen!“ või „Hei, ma olen takso! Tahad peale?“ Korteri arhitektuurilistest eripäradest tingituna saame aga osa nii kõrvalnaabrite elust kui järgmises majas asuva koguduse äärmiselt aktiivsest tegevusest. Tulemuseks on sensoorne üledoos, mille leevendamiseks päris isiklikku ruumi vähemalt praegu kusagilt võtta ei ole. Eks tuleb kohaneda.

Mingil määral ootuspäraselt olen aga leidnud enda jaoks kodusust igapäevaelu – parema sõna puudumisel – mitteametlikkusest. Võimalusest, et tänaval vaid kätt välja sirutades on võimalik hinna ja sihtkoha üle põgusalt kaupa tehes ükskõik kuhu küüti saada; või istuda oma taldrikutäit mugides loojangujärgsesse tänavatolmu pargitud putka juures ning teada, et vahetusraha otsima läinud tädi tuleb täpselt talle sobival hetkel ikkagi tagasi ning ülelugemiseks pole põhjust, kuna ausus on talle olulisem kui näputäis vasakule pandud franke. Või isegi meie oma elukoht, kus peaaegu et katkematu elektrivalgus ja suured eraldi toad näivad täiesti kohatu luksusena, ning priimusel toidu ja pesemise jaoks vee keetmine tundub kõige loogilisem asi maailmas. Isegi meie ainus residentne prussakas (või on see tarakan? Igal juhul midagi põldhiire suurust ja liiga paljude jalgadega) hakkab vaikselt sisustuselemendiks saama.

Istusin sügisel põgusalt Šotimaale naastes Edinburghi lennujaama ees pingil ja nosisin enne bussile astumist kaasavõetud saiakesi, kui mu kõrvale istus keegi suitsetamist vabandav neiu. Sattusime rääkima, ning Inglismaalt pulmast naastes ja mingit äratuntavat vaikset melanhooliat õhates sulandus ta hetkesse sama kohaselt kui vaevuaimatav lubadus õhtusest vihmast. Korraga jäi ta vaikseks ja lausus siis mõtlikult oma sigaretivinesse: „You know what? England is like a pruned garden. While Scotland is rugged and wild.“**

Võib-olla on see just sarnane talitsematus, mis siin äratundmise ja mingi omapärase vabaduse annab. Kui vaid söendada selle võimalustest kinni võtta.

** „Tead, mis? Inglismaa on nagu hoolitsetud aed. Samas kui Šotimaa on karm ja talitsematu.“