Välipäevik. Osa III // Field Diary. Part III

Keeruline on leida sobivaid sõnu andmaks adekvaatset pilti kolmest välitööpäevast kellelegi, kes ise kohal ei viibinud. Seda enam, et iga ettevõetud teekäänak ning kohtutud inimene mõjus kui uus õpitud sõnana võõras keeles, mis tükk-tüki haaval omandades üha mõistetavamaks muutub. Aga püüan maalida väikesi pilte ning loodan, et suudan neid edasi andes nähtu vastu ausaks jääda.

It's a challenge, to try painting an adequate picture of the three field days for someone who was not there. The snippets of experience I gained now seem like your average holiday photos: full of vibrance for the person behind the camera, but diluted to near irrelevance for the distant viewer. Even more so, as every turn in the road and every person met felt like learning a new word in a foreign language slowly unraveling its secrets. But I will present here a few images from the road, hoping I have done justice to the people and situations in them. 

Batibo asub minu elukohast Bamendast napi tunniajase autosõidu kaugusel. Kuigi piirkonna peaarsti sõnul on sealsed tingimused tervise, vaesuse ja muude näitajate poolest võrreldavad Bamendaga, siis juba siin muutub maastikupilt minu jaoks võõraks. Pöörame Angie suunas – üks kahest Batibo külast – sillutatult maanteelt kõrvale ning ülejäänud päevad kulgeme Briani oskuslikul juhtimisel mööda rehvisügavuste vagudega pinnaseteid. Aafrika olematud teeolud on ilmselt üheks mandri äratuntavaimaks omaduseks; ei ole aga vaja pikalt mõelda, miks see nii on.

It's an hour's drive to Batibo from where I live in Bamenda. While the district health officer claims its statistics on poverty, health and other issues to be comparable with those of Bamenda, the landscape here is already alien to me. We turn off from the paved highway towards Angie - one of two villages in Batibo - and spend the following field days on dirt tracks with grooves as deep as the tires on the car Brian so expertly guides through the reddish mud. The non-existent road conditions of Africa are probably among the most recognisable features of the continent; there is no mystery as to why that is so.

Kolmekuune vihmaperiood oma igapäevaste valangutega ei näita vähimatki halastust üle poriste küngaste kulgevate radade. Mõeldamatu oleks neid enne kuivust uuesti täitma hakata, ning isegi siis ei oleks hädavajalikku kruusa või killustikku lihtsalt kusagilt võtta. Nagu ka Eesti ääremaadel, veereb rataste all kohalike võimuesindajate lihtlabane puudus rahast ja tahtmisest. Kui aga küsida kohalike käest nende sissetulekut enim mõjutavate tegurite kohta, on taristu puudumine neist üks peamisi. Isegi kõige parema äriplaaniga maaomanik või ettevõtja on määratud läbikukkumisele, kui puudub igasugune tõsiseltvõetav ühendus turgude ja tarbijatega. Nii ongi kõik maanteedelt kõrvale jääv mootorrataste ning väiketalunike pärusmaa – kuigi ehk kõige ootamatuma pildina kohtusime kusagil vihmametsavõsas autoga mudas püherdades õllekaste vedavat, Guiness’i kirjadega pick-up’i. Vähemalt kellegi prioriteedid on paigas.

The daily downpour of the rain season shows no mercy to the countless tracks climbing steep and muddy hills. Even if gravel or rubble were readily available, there would be simply no point in repairing the rain damage before the clouds close up again in three months time - and even then there would be the question of labourers and the funds to keep them. As with so many other challenges faced by the people of Batibo - and Cameroon -, what it ultimately comes down to are the resources and willingness of local authorities. Both, unfortunately, are in short supply.

When you ask locals about the main obstacles to increasing their incomes, the lack of any noteworthy infrastructure is at the fore. The plans and ambitions of even the most dedicated landowners or businessmen are doomed to fail without decent access to markets and consumers. There is little wealth to be made in growing crops for sale to your immediate neighbours, who are all doing pretty much the same as you. Thus it is that the vast expanses away from paved highways are the domain of motorbikes and small-scale agriculturalists - even though we happened upon a sign of progress in the form of a Guiness pick-up truck with beer crates, while engaged in some serious off-road fun on our way through the rain forest.

Koos linnamüraga on kadunud betoonehitised ning vihmametsa rohelusest vaatavad vastu suitsuste ukseavadega savitellismajad. Lääne inimese pilguga ei ole siin aga midagi teha; meie võrdluses näekski ainult seda, mis on teisiti kui meil. Ma ei tea, mida tähendab siinsete inimeste jaoks vaesus. Meid koheldakse viisaka sõbralikkusega; esimese maja juures oma kohaleolule põhjendust andes jõuab mööduda ehk vaid hetk, kui üks väike poiss on tooliga kusagilt tagasi jooksnud ning nihutab selle aukartlikult mulle istumiseks selja taha. See kordub eranditult igas majapidamises: külalistele tuuakse parimad istumisalused, olgu selleks siis vähe kobedam nikerdatud tool või kehvemas peres logisev taburet, pererahvas ise puupakkudel istumas. Meid seisma jätta ei tohi, kasvõi hetkekski.

No more grey of the urban concrete; no incessant sounds of taxi horns and engines buzzing. Instead, clay-brick houses with their smoke-blackened doorways greet us from the greenery of the jungle. The perspective of a Westerner has outlived its usefulness here; comparison with 'home' would only show differences, not substance of the 'here' and 'now'. I cannot guess what poverty means for the people we meet. We are treated with polite friendliness. At the first house, a small boy returns from somewhere with a chair and cautiously nudges it closer for me to sit on. A gesture that finds repetition in every household. No matter whether it's chairs of a more decent sort or wobbly stools, guests are given the best seats in the house. Sometimes that means the host has nothing but a thicker log to sit on. We are not allowed to be left standing, not even for a moment.

Ettevalmistusest hoolimata tuleb üllatusena esimese ema segadus, kui tema lapse vanust küsime. Ta ütleb nädalad, kuid sünnikuupäev selle tähendusetuses ei ole tal meeles. Seitse klassi lõpetamata haridust ning elu õemehe majapidamises. Ma ei näe siin vaesust, vaid võimatust.

Esimesel Eesti GLENide kokkusaamisel millalgi aasta külmemal poolel laskusime ühe teise vabatahtlikuga üsna tulisesse vaidlusse: tema seisukohal, et tugeva tahtmise ning pühendunud tööga on võimalik ükskõik kui piiratud tingimustest tulles endale meelepärane elu luua. Ehk ongi, kuid nende erandite saatus on määratud rohkem juhusest kui lihtsast valemist „peab vaid piisavalt pingutama“.

Vastasel juhul kirjutaksime, igasuguse enesekriitikata, rumalateks ja saamatuteks – ning oma saatust väärivaks – suure osa inimkonnast, kelle ainsaks kuriteoks on olnud jääda kaotajaks suurel sünnikoha loteriil.

Despite my mental preparation, it comes as a strange surprise when the first mother struggles to remember the birth date of her child. She gives us the months and weeks; exactness of dates has no relevance in this daily life. Seven years of unfinished education and a life in brother-in-law's household. It is not poverty I see here, it's the lack of options.

During the first meeting of Estonian GLENnies in the distant winter, I got into a heated argument with another volunteer. He maintained that it takes nothing else but a strong will and dedication to escape the constraints of circumstances no matter how difficult. Perhaps that is so for some few, brilliant exceptions, but their fortunes are shaped more by chance than a simple formula of "you just need to work harder".

For otherwise we would brand helpless and stupid - and deserving of their faith - the majority of the human stock, whose only crime has been to lose at the great lottery of birth.  

Mida sa teeksid naisena ühiskonnas, kus sinu nõusolek oma keha jagamiseks on kõike muud kui vajalik – ning see ongi ainus reaalsus, mida kunagi kogenud oled? Mida sa teeksid vastumeelselt rasedana, kui lapse isaks loetakse vaid seda abielusõrmusega kinnitanu? Mida sa tunneksid, kui üks oma privileegidest puhevil Eesti noor su saatuses sind ennast süüdistab?

What would do in a society where as a woman your consent to share your body is nothing but irrelevant - and such is the only reality you have ever known? What would you do if pregnant against your will, and the father is only considered as such if agreeing to marriage? How would you feel if blamed for your own misfortunes by some young Estonian, puffed up on his own privileges? 

Linda küsitleb emasid (kuna minu pidgin’i-sõnavara võib ühe käe sõrmedel lugeda) ning mina kaalun ja mõõdan lapsi – või vähemalt püüan seal, kus need mu läheduses pisaraid pritsides karjuma ei hakka. Enamus on vaiksed ja kuulekad – isegi kui veidike hämmingus, et mida need imelikud onud ja tädi temaga teevad –, kuid mitme jaoks toome esile traumaatilisi mälestusi arstidest ja süstidest. Ühel või teisel moel on aga nii lapsed kui vanemad harjunud, et järjekordsed võõrad neid mõõta, küsitleda või nõelaga torkida tahavad.

Linda interviews the mothers (as my vocabulary of pidgin can be counted on one hand) and I take the weights and measures of the children - at least when they do not burst into tear-soaked screams from my approaching them. Most are quiet and compliant - even if slightly confused as to what these strange people are doing to them -, but for many we embody traumatic experiences with doctors and injections. One way or the other, both children and their parents are used to another bunch of strangers wanting to measure, question, or poke them with needles.

Majade ukse- ja aknapiidad kannavad erinevas kulumisastmes lugematuid kriidiseid koode, mis tähistavad kunagisi vaktsineerimiskampaaniaid või kellegi uuringuid. Linda kritseldab neile lisanduseks meie omapoolse panuse. Oleme järjekordsed ametnikud, kes tulevad oma suurte mõtetega ning lähevad siis uuesti ära, et vääramatu kindlusega järjekordsete küsituslehti viibutavate inimeste näol kunagi uuesti tulla. Elu külades aga kulgeb sellest muutumatult edasi.

The doors and window-frames are covered with chalk marks in various stages of erosion - decaying signs of old vaccination campaigns or someone's surveys. Linda scribbles our own personal addition to their midst. We are yet another group of strangers, coming here with their big ideas only to disappear into yesterday and memory - until others come, brandishing yet new stacks of questionnaires. Meanwhile, life in the villages goes on. Unaffected.

Välipäevik. Osa II

Astun reede õhtupimedusest tuppa ning kohtun üsna närtsinud Michiga.
„Kuidas su päev oli?“ küsib ta.
„Suupärane! Ma arvan, et tänane on olnud siinoleku parim. Ja sul?“

„Täna on olnud minu siinoleku halvim päev,“ vastab Michi nukralt.

Teame mõlemad, kuivõrd uuring vigadest kubiseb. Kui aga Brian tiimiülemana kõigist takistustest hoolimata ülima professionaalsusega oma ülesandeid täitis, siis Michi kogemus oma meeskonnast on teistsugune. Tema kaaslased on lahendamist vajavate olukordade ees küllaltki hämmingus ning Michi pidi kohati juhtimise üle võtma – olukorras, kus raamatupidajaharidusega tiimiülem jäi saja piires arvutamisega hätta.

Kirsiks tordi peale õnnestus Michil pärast tööpäeva poest pimedas koju kõndides sõna otseses mõttes musta auku kukkuda: kahe meetri sügavusse kaevu sõidutee ääres, kust ta ronis välja kõrvuni porisena. Minu koju jõudmise ajaks oli ta jõudnud punkti, kus tundis vajadust lihtsalt valget inimest näha ning end tühjaks rääkida.

Me veel ei tea, et kell kuus hommikul peab ta esimest korda vetsu jooksma. Laupäeva jooksul veedab ta seal sama palju aega kui oma toas, mõlemast otsast tuld andes.

* * *

Kui Brian mind õhtul peale kaheteisttunnist välitööpäeva kontori juures maha paneb, säran väsimusest hoolimata rahulolust. Olen kahe päeva jooksul saanud osa fon’i audientsist, kohtunud linnapeaga, näinud arstiabikeskuste tööd, alustanud toitumisuuringu läbiviimisega ning näinud tänud leitud teejuhile ühe väikese kogukonna toimimise kõige erinevamaid külgi. Tunnen, et antropoloogia õppimisest on vähemalt midagi kasu olnud: iga pealt nähtud situatsioon ning külastatud majapidamine avardavad arusaama nii Angie’st kui kohalikust kultuurist laiemalt, ning seni veel võõrad olukorrad omandavad üha uusi tähendusi.

Mis veel enam, küsitluse ülesehitusega järjest esile kerkivad probleemid annavad võimaluse aktiivseks probleemilahenduseks. Koolituse must-valge lähenemine pole korraga enam absoluutselt relevantne ning tuleb kohaneda tegelike oludega; improviseerida ning püüda küsitluse eesmärke orientiirina hoides teisi lahendusi leida. Isegi ajutisest frustratsioonist, lugematutest ummikteedest, vihmast ning päev otsa põlvini poris lappamisest hoolimata kõnnin õhtul kodu poole järgmise päeva ootuses, rumal irvitus näol.

Linda ja Brian

 Ma veel ei tea, et hommikul kell 6:30 algav tööpäev lõppeb alles viisteist tundi hiljem, sisaldades endas muuhulgas katkist autokummi ning hilisõhtul enne tunniajast tagasisõitu Bamendasse selle parandamist oodates. Et kuigi saame ettenähtud arvu majapidamisi külastatud, on kogutud andmed uuringu ülesehituse ja tingimuste tõttu samahästi kui kasutud. 

 Aga pagan, mulle meeldib selline töö.
  

Välipäevik. Osa I

Õhtumuusika: Brian Crain – Wind (albumilt Piano and Violin Duet)

Neljapäevaga algas COMINSUDi jaoks toitumisuuringu aktiivne faas. Käisime välja valitud külades kohalike autoriteetidega suhtlemas, et saada nii luba nende kogukondades tegutsemiseks kui hädavajalikku abi neis orienteerumisega. Reedel alustasime andmete kogumisega.

Ülevaade comiisudest (organisatsiooni töötajad, ehk Siiri tuletis COMINSUDist) hakkab aegamööda süvenema ning ootuspäraselt sulanduvad senised mustad ja valged toonid kokku halli erinevateks varjunditeks. Loomulikult, ükski grupp ei saagi olla homogeenne ning kõigil on oma eripärad, puudused ja tugevused; nii ka siin.

Üldiselt tundub, et parim viis kellegi iseloomust aimdust saada on minna temaga kas reisile, matkama või kuhugi teise tavapärasest erinevasse keskkonda, kus leiduvate väljakutsete ees muidu pealispinna alla jäävad omadused lihtsalt ei pääse esilekerkimisest (millest ka minu teatav ebausk kohtingukultuuri suhtes: spontaanseid jalutuskäike, hilisõhtuseid küünlavalgusfilosoofiaid ning romantilisi žeste poetavad inimesed muutuvad peale ainsat poolikut söögikorda viimase kahekümne ärkvelolekutunni jooksul hoopiski kellekski teiseks – ning on tõenäosus, et elu jooksul ette tulevate kogemuste tingimustes näed kaaslasest rohkem seda teist kui esimest versiooni).

Reedehommikune hilinenud teeleminek ning kaosele lähenev olukord kümnekonna inimese välitööks valmisseadmisel andis seega juba parema ettekujutuse, kellega mingite inimeste näol tegemist on. Samal ajal kui neljandik meie autotäiest jooksis, pead laiali, mahajäetud mõõtmisvahendeid ära tooma, arenes Linda ja meeskonnavanema Briani vahel järgmine vestlus:

„Kuhu sa jäid? Me peaksime juba ammu läinud olema,“ pöördub Brian eesistmel ringi.

„Mul oli vaja olulisi asju ära lõpetada!“ vastab Linda.

„Mis olulisi asju? Need on sinu jaoks olulised.“

„Jah, ongi minu jaoks! Aga need oli vaja ära teha.“

„Need olid sinu jaoks olulised asjad, mitte meeskonna. Praegu tegutseme meeskonnana ning peame hakkama ka mõtlema laiemalt kui endast,“ lõpetab Brian mootori käivitamisega teema.

Järgmisel hetkel olid nad olukorra mingi naljaga uuest sõbralikuks pööranud. Ometi oli Briani ärritumine õigustatud: olime Angie küla fon’iga[1] leppinud kokku saabumise kella kaheksaks. Kell 9:07 võtsime alles Bamendas enne tunniajast kohalesõitu bensiini. Liigset organiseeritust ei saa kogu projekti võtmes aga kellelegi ette heita – ning probleemid olid alles kerkimas.

* * *

Hollandi arengukoostööorganisatsioon SNV on tellinud COMINSUDilt uuringu selle kohta, kui suureks probleemiks on Kameruni teatud piirkondades alatoitumine ning millised on tingimused majapidamistes, kus emade nälgimise mõjud raseduse või rinnaga toitmise ajal nende 6-59 kuulistel lastel avalduvad. Uuringu ulatuseks Loodepiirkonnas (North-West Cameroon) on 30 küla ning neist igaühes 17 majapidamist – ehk kokku 510 majapidamist. Kolmeliikmelisi meeskondi on viis.

* * *

  

Alustasime – Brian, Linda ja mina – oma päeva Angie külas arstipunkti külastusega, saamaks majapidamisete võimalikult ühtlaseks valimiseks täpset pilti rahvaarvust ja nende jaotusest. Tüdinud olemisega peaarsti luges meile ette kolm kvartalit[2] kokku 2000 inimesega. Rõõmustasime, et asjad hakkasid ometi kuhugi suunas liikuma.

Kuni fon’i saadetud teejuht teatas, et tegelikult on kvartaleid kaheksa, kokku 2200 inimesega. Õigemini, isegi üksteist – kuigi kolm neist eksisteerivad ainult paberil ning on fon’i poolt loodud favoriitidele kvartalivanema tiitli andmiseks. Istusime teejuhi ja Lindaga maha ning hakkasime arutama, et kuidas Angie siis tegelikult ikkagi välja näeb:

„Okei. Palju kvartalis X inimesi elab?“ küsib Linda.

„See on väga väike kvartal, kõigest 60 inimest,“ saame vastuseks.

Linda kirjutab numbri üles, arvutab kui palju majapidamisi selles kvartalis külastama peaks ning jääb siis korraks kahtlema: „See on koos lastega?“

„Ei,“ vastab fon’i teejuht, „need on tööjõulised mehed.“

Linda vaatab mulle üle prilliraamide otsa. Hea, et küsida taipas. Naisi, lapsi ja vanureid traditsioonilised võimud ametlikult kohaliku populatsiooni sekka ei loe.

Fon’i teejuhil on aga kodus olemas kahe aasta vanune mapp sellest, kui kõigile piirkonna üle viie aastastele elanikele manustati ussirohtu  – piisav, et igas kvartalis külastamist vajavate majapidamiste arv välja arvutada. Kuigi paberi peal on meil endiselt Angie’s 1000 inimest puudu, osutub fon’i teuejuht asendamatuks kullasooneks: ta teab kõikide majade asukohti kõigis kvartalites ning need on tema mapis ka nummerdatud (ehk me saame – väga teaduslikult – iga kvartali majade numbrid paberitükikestele kirjutada, need Linda mütsi kokku kallata ja sealt pimesi ettemääratud arvu majapidamisi tõmmata).

Kell on saanud kaksteist ning me pole esimese küsitlusega veel alustanudki. Laupäeva õhtuks peab olema käidud läbi 17 Angie majapidamist.

Märkused:

[1] tiitlit „fon“ võib tõlkida kui hõimupealikku või kuningat. Suuremad fondomid ehk fon’i-riigid võivad võtta enda alla väga suuri alasid – näiteks Bamenda oma 400 000 elanikuga on vaid üks osa Mankoni fondom’ist – ning pealike mõjuvõim on suur. Angie fon on aga nii-öelda väikefon, ehk piirkondlik alam-pealik.

[2] külad jagunevad kvartaliteks, millest igaühe eest vastutab – traditsioonilise hierahria alusel – kvartalivanem

Meie igapäevast pepe't...

Esmaspäev, 21. juuli

Veel üks nädalavahetus on saanud vääramatu lõpu ning Kamerunis veedetud päevad loenduvad juba ammu kahekohalistes numbrites. Näib, justkui oleks saabumisaegne – kuigi rakendamata – tung kõike korraga teha mõneti ka õigustatud olnud: kontori tööplaani ning enda veel teostamata ideid vaadates on vähemalt esimene kuu juba ette ära sisustatud.

Reedel ja laupäeval pidi toimuma koolitus valmistamaks ette COMINSUDi toitumisuuringu läbiviijaid, Michi ja mina nende seas. Koolitaja hõivatuse tõttu lükkus see aga niigi kitsa projektigraafiku tingimustes algusega homsesse. Viis kolmeliikmelist meeskonda peavad kaheksa päeva jooksul käima läbi 510 Looderegiooni majapidamist, kus neil on eesmärgiga dokumenteerida võimalikku alatoitumust nähtud igaühes ette tund aega perepea küsitlemiseks ning kokku 660 lapse kaalumiseks ja mõõtmiseks. Mis täpsemalt saama hakkab, ei ole veel teada. Kiire matemaatika näitab, et kõigest kaheksa päeva andmete kogumiseks tähendab väga sisutihedat tööd – ning seda ainuüksi juhul, kui kõik läheb ilma igasuguste tõrgeteta. Kui suur on tõenäosus?

* * *

Nii siinne töö kui elu meenutavad kohati ajateenistust: pikad nüriksistumised vahelduvad ootamatute ja tihedate tegevusperioodidega, mille seedimiseks – ning kirjapanemiseks – leiab heal juhul aega vaid tagantjärgi. Kui laupäeva veetsime kodustes tingimustes ning puuduvat elektrivalgust nautides (pimeduse järel vaatasin aku lõppemiseni sülarist sarju, lugesin pealambivalgel raamatut ning läksin varem magama; Michi kõndis samal ajal koridoris edasi-tagasi ning tegeles igavusest lolliks minemisega), siis pühapäevaks oli Fon lubanud meile järele tulla ning enda juurde lõunale viia.

Hommikul läks Michi külakostiks veini järele ning mina ajasin peale pannkoogisegu settimajätmist parasjagu habet, kui keegi järjekindlalt uksele prõmmis. Irene – meie naaber – teatas kahte potti viibutades soovist meie kööki kasutada ning jalutas rahumeeli mu vahuste põskede ja ukse vahelt tuppa oma asju ajama. Mingis mõttes tundus see tol hetkel igati loomulik: eriti, kuna tehniliselt võttes elame tema korteris, kust majaomanik ta meie siinviibimise ajaks mujale on paigutanud.

Michi naastes jõudsime mõningase keelekümbluse järel arusaamale, et Irene oli tulnud hoopis meile hommiksööki tegema.

Hiljem Foni lõunakutse harunedes kordus teema, et tema ja meie erinevate maailmade tingimustes ei ole oodatav ning tegelikkuses toimuv tingimata kooskõlas. Eeldasime rahulikku pühapäeva pärastlõunat mõne kohaliku toiduga Foni ja tema abikaasa, võib-olla ka mõne nende järeltulija seltskonnas.

Mitte päris. Kokku seitsmepealise lastekarja kõrval saime osa ka kohaliku naisteklubi seltskonnast, mis Foni ema surma järel eelmisel aastal mingil moel talle edasi pärandus. Saabusime esimestena ning igasuguste seletuste puuduses elutoas kohmetult õlut limpsides eeldasime vaikides, et üha lühenevate intervallidega lisanduvad külalised on Foni kutsutud sõbrad. Kuni tolleks hetkeks juba paarkümmend naist kõiki istutavaid pindu kattes mankoni-keelse laulu üles võtsid ning seejärel ringis tantsima hakkasid (filmisin neist küll lühikesi klippe, kuid olemasoleva - või pigem puuduva - internetiühenduse tingimustes ei hakka ma end nende üleslaadimisega ärritama).

Keelt tundmata võib vaid oletada, et tegemist oli kas tervitus- või küllasaabumislauludega, mis vestlusteks vaibudes järgmisel hetkel spontaanselt uuesti üles võeti. Tädi süles tuppa toodud Foni viiekuuse tütre auks lauldi Jumalale tänulaulu tubli ja terve lapse ees (imikute suhteliselt kõrge suremuse ning kogukonnakeskse perekäsitluse juures ei ole lapse sünd mitte ainult tuumikpere siseasi, vaid oodatud õnnistus nii laiemale sugulaste ringile kui naabruskonnale).

Naised annavad kaasatoodud roa Foni heakskiiva pilgu all majaperenaisele rituaalse kõne saatel üle

Igakuiste kohtumiste ja ühiste tegevuste kõrval on sellistel gruppidel – eraldi nii meestele kui naistele – lisaks sotsiaalsele funktsioonile täita ka omamoodi turvavõrgu roll. Kõik liikmed tasuvad oma osaluse eest ühisesse kassasse, millest kellegi häda korral väljavõtteid tehakse. Samuti leitakse gruppides lohutust leinas ning kasvõi tuge koduste raskustega toimetulekul, kui on vaja kellegi õlale nõjatuda. 

Fon juhtis tähelepanu korvidele, mida ühtsetes kirevates kostüümides – vormides – naisterahvad ühe- või paarikaupa koosolemisele saabudes kaasa olid võtnud. Kombekohaselt antakse kohaletulnutele pererahva poolt üle selleks puhuks valmistatud toit, mille seltskond oma äranägemise järgi laiali jaotab. Jäägid viiakse koju mehele ja lastele – sellest ka korvid. Samuti kallatakse joogipärad, liigist olenemata, kaasavõtmiseks pudelitesse kokku. Võin vaid oletada, et selle funktsioon on pigem rituaalne kui praktiline: julgen kahelda, et kodused ootaksid pikisilmi võimalust ema naastes Fantast, õllest ja lahtunud veinist segu nautida.

Achu

Kameruni köök vajab – minu jaoks – harjumist. Hinnatud on teravad maitsed pepe-lisanduse (väike punane pipar) läbi ning kibedad ja mõrudad vahepalad näiteks koolaubade või selle Foni juures pakutud palmivilja näol, mida Michiga üle ruumi tähendusrikkaid ning vaevatud pilke vahetades äärmises viisakuses nosisime.

Pildil olev achu koosneb jamsijahust valmistatud natuke nätskest pudrust, peperohkest kollasest kastmest ning veise kaelanaha lõikudest (kumerad palad fotol) – üks neist situatsioonidest, kui söömise ajal mõistatuslike tükkide kohta „Mis need on?“ küsides edasine veidi keerulisemaks muutub. Nagu enamikke teisi toite, süüakse achu’d sõrmedega ning pudru lõppedes pühitakse veel taldrik viimastest kastmejääkidest puhtaks. Kõrval istuva Foni nautlevad mõminad kõlasid selle parima iseloomustusena.

Lastesadu

Organisatsiooni koordinaator Fon oli kutsunud meid Michiga enda juurde pühapäevalõunale. Haarasin kaamerakoti rohkem harjumusest kui mingist tõsisemast kavatsusest kaasa; kuigi linn pakub igas mööduvas päevas järjekindlalt kõige ootamatumaid kaadreid, vajab tänaval ning võõraste pildistamine ükskõik kui isuäratavalt fotogeenilistes situatsioonides minul ilmselgelt puuduvat julgust – või siis kaamerat, mis ei karjuks kätte võttes: „Turist! Turist!“

Laste puhul aga, nagu selgus, on keeruline leida tutvumiseks paremat vahendit. Kuigi Foni järeltulijad ja hoolealused soojenesid meiega kohtudes aegamisi kohmetutest ja vaikivatest ettevaatlikult uudishimulikeni, siis vaid üks tema poegadest julges tulla minu kõrvale istuma ning juttu tegema (olulisi fakte: Jensi tahab saada piloodiks ning üheksa-aastaselt on tema lemmikaineks füüsika). Kuni hetkeni, mil kaamera kotist välja võtsin.

Käsi justkui ei tõuseks kinnitama stereotüüpi seosest fototehnika ja mustanahaliste laste vahel, kuid vähemalt selles situatsioonis pidas see sajaprotsendiliselt paika (hästi: tegemist ei olnud päris võõrastega ning neil oli olnud omajagu aega ettevaatlikuks tutvumiseks). Korraga leidsin end ümbritsetuna hüplevatest ja kiljuvatest põngerjatest, keda kusagilt majasügavustest veel juurde ilmus ning kes üritasid samaaegselt nii mulle kukile ronida kui pildile jääda. Skeem on lihtne: teed klõpsu ära ning pead siis elevusest rõngas põnnile tingimata displei pealt tulemust näitama, et ta saaks uue pildi jaoks kohe uuesti kaadrisse joosta.

Noored modellid

Kui kaamera lõpuks ära panin, oli varem ujedatest ja ebalevatest lastest saanud korraga väga aktiivsed mängukaaslased, keda mina pidin selga võtma ning Michi enda küljest lahti koorima, et need teda minema ei kannaks. Lapsed nagu lapsed ikka.

Miniatuursed inimesed kipuvad mind kohmetuks tegema: no lihtsalt ei oska nendega midagi peale hakata. Kui aga printsess viimasel pildil käed süllesaamiseks välja sirutas ning oma suurte pruunide silmadega mulle kurvalt otsa vaatas, kõlas korraga kusagilt vaevukuuldava, isainstinktiga ääristatud bioloogilise kella tiksumist.
  

Kuues peatükk

Michael kirjeldas oma asjakohaste laialdaste kogemuste põhjal Bamendat kui mitmepäevast rock-kontserti ning tuleb tunnistada, et teatavad sarnasused on, tõepoolest, täiesti leitavad. Hommikul kontori poole astudes pole möödunudöine linnaelu veel õhus täielikult lahtuda jõudnud ning koiduaegsest vihmahoost innustust saanud punane pori annab oma parima, et su jalanõudega võimalikult lähedaseks saada. Tööle või kes-teab-kuhu suunduvate inimeste veel rahulikust voos on tunda alles käimasolevat ärkamist, mis on pärastlõunaks muundunud teedeääri ummistavaks kauplemiseks ja sõidukite signaalikoorideks, mille intentsiivsuse kõikumise järgi on samahästi kui võimalik kellaaega öelda. Seitsme paiku pimeduse laskudes vajub inimestelt justkui mingi päevane kohustus asjalikkuse ees ning täituvad baarid ja seltskonnad toidukohtade ümber, et kesköö paiku oma kujundlikku või vägagi reaalset peatäit uue hommiku alustuseks välja magada. Täielikult ei uinu – ega vaiki – see linn ilmselt kunagi.
 

* * *

Ei saa öelda, et ükski senikogetud igapäevastest väljakutsetest oleks olnud eksklusiivselt seotud Kameruni, Aafrika (laskume stereotüüpidesse, eks) või (kuigi sõrmed tõrguvad selle sõna vastikust binaarkoodi vormima) arengumaade oludega; pigem annab kodus turvaliseks elatav elu võimaluse hoiduda seismast vastamisi oma isikliku kaasaskantava pagasisisuga, mis aga riigipiire ei tunnista ning tuleb igasugustele reisidele meeleldi kaasa, et seal sobival hetkel endast teada anda.

Bamendaga kohanemine on minu jaoks aga keeruline. Ma ei ole kunagi olnud eriline suurlinnade entusiast; juba peale (episoodiliselt) Tallinnas elatud aastat kaalun mõttes väiksemaid ja vähemintensiivsemaid alternatiive. Erinevalt aga Nõmme männivaikuse all enda ja möödunud tööpäeva vahel ukse sulgemisest polegi siin tegelikult kohta, mis oleks vähemalt paariks tunniks päevas täiesti segamatu ja omaette – ehk see, mida mul enda laadimiseks vaja läheb. Tänaval kõndimist saadab praeguseks juba vaikselt taustale sulanduv möödudavate tähelepanu ning taksode ja mootorrataste katkematud signaalid, mis teatavad vaheldumisi kas „Astu eest, mina tulen!“ või „Hei, ma olen takso! Tahad peale?“ Korteri arhitektuurilistest eripäradest tingituna saame aga osa nii kõrvalnaabrite elust kui järgmises majas asuva koguduse äärmiselt aktiivsest tegevusest. Tulemuseks on sensoorne üledoos, mille leevendamiseks päris isiklikku ruumi vähemalt praegu kusagilt võtta ei ole. Eks tuleb kohaneda.

Mingil määral ootuspäraselt olen aga leidnud enda jaoks kodusust igapäevaelu – parema sõna puudumisel – mitteametlikkusest. Võimalusest, et tänaval vaid kätt välja sirutades on võimalik hinna ja sihtkoha üle põgusalt kaupa tehes ükskõik kuhu küüti saada; või istuda oma taldrikutäit mugides loojangujärgsesse tänavatolmu pargitud putka juures ning teada, et vahetusraha otsima läinud tädi tuleb täpselt talle sobival hetkel ikkagi tagasi ning ülelugemiseks pole põhjust, kuna ausus on talle olulisem kui näputäis vasakule pandud franke. Või isegi meie oma elukoht, kus peaaegu et katkematu elektrivalgus ja suured eraldi toad näivad täiesti kohatu luksusena, ning priimusel toidu ja pesemise jaoks vee keetmine tundub kõige loogilisem asi maailmas. Isegi meie ainus residentne prussakas (või on see tarakan? Igal juhul midagi põldhiire suurust ja liiga paljude jalgadega) hakkab vaikselt sisustuselemendiks saama.

Istusin sügisel põgusalt Šotimaale naastes Edinburghi lennujaama ees pingil ja nosisin enne bussile astumist kaasavõetud saiakesi, kui mu kõrvale istus keegi suitsetamist vabandav neiu. Sattusime rääkima, ning Inglismaalt pulmast naastes ja mingit äratuntavat vaikset melanhooliat õhates sulandus ta hetkesse sama kohaselt kui vaevuaimatav lubadus õhtusest vihmast. Korraga jäi ta vaikseks ja lausus siis mõtlikult oma sigaretivinesse: „You know what? England is like a pruned garden. While Scotland is rugged and wild.“**

Võib-olla on see just sarnane talitsematus, mis siin äratundmise ja mingi omapärase vabaduse annab. Kui vaid söendada selle võimalustest kinni võtta.

** „Tead, mis? Inglismaa on nagu hoolitsetud aed. Samas kui Šotimaa on karm ja talitsematu.“

  

Viies peatükk

9. juuli, kolmapäev

Õhtul meid omapead jättes ütles Brian, et kontor avatakse ja tööpäev algab tavaliselt kaheksast. Teiste vabatahtlike blogide ning Michi varasemate reisikogemuste põhjal olin selleks ajaks jõudnud ilma lähema kriitikata jõudnud üle võtta arusaama n-ö „Aafrika ajast“, ehk siis kellaaegade suhtelisusest. Lisa veel sekka kahepäevane reis ja kohalejõudmisega seotud peataolek, ning vajadus hommikul punktipealt kontoris kohal olla ei tundunud korraga enam läbinisti loogiline.

Plot twist.

Kell 7:55 olen jõudnud end juba enam-vähem üles ärkamise mõistlikusses veenda, kui heliseb telefon. Mrs Fru reibas hommikuhääl uurib, et kuidas magasime ja kas kõik oli ikka korras – ning ütleb siis, et on kohevarsti kontorisse jõudmas.

„Me... ee... jõuame ka kohe sinna,“ teatan telefoni, ühe käega pükse jalga ajades. Kõnepaus on ebausutavusest tiine.

„Te olete juba seal?“ küsib Mrs Fru.

„Ei-ei... aga me oleme juba tulemas!“

Super. Esimene päev ning hommik algab kenasti koliseva Aafrika-ämbriga; millise suurepärase mulje me küll jätame. Jah, me, sest koridori astudes vaatab sealt unesegasena vastu minuga täpselt sama minekuvalmis Michi.

Ntarikon Road, kodutänav suunaga COMINSUDi kontori poole

8:10 oleme kenast kontoris, lips ees ning kurvad mõtted puuduvast hommikusöögist ebaoluliseks kategoriseeritud. Brian on juba kohal ning tutvustab meile teisi COMINSUDi töötajaid, kes parasjagu kontoris on. Bruno (maaõigus ja veemajandus) ja Marie’ga (Buea Ülikooli tudengist kohalik praktikant) jagame tuba. Saame Michiga mõlemad oma lauad ning seame end sisse.

Sülari jaoks pikendusjuhet küsides näeme killukest Kameruni praktilisest meelest. Briani leitud pikendus on Briti päritolu, ehk muidu siin tavalise Euroopa-pesa asemel kolme kandilise avaga (millest kolmnurga tipp on maandus). Brian võtab pastakakorgi ning kui ta selle maandusesse surub, on võimalik sülarijuhtmed pistikusse pressida. Neli aastat Šotimaal ja ma ei tulnud isegi selle peale, et niimoodi on ka võimalik.

Alustame päeva COMINSUDi tegevusülevaate ja toiduõiguse raporti sirvimisega, ning tutvume kontori seintel olevate postritega lõppenud ja käimas olevatest projektidest ja nende tulemustest. Enne ärasõitu COMINSUDi kohta loetud napid ülevaated andsid lootust, et tegemist on asjaliku ning professionaalse organisatsiooniga. Mulle hakkab vaikselt koitma, kuivõrd asjaliku ja professionaalsega.

Kommunikatsioonijuht Mirabel (nagu hiljem kohvikus selgub, siis enne oma kolme aastat COMINSUDi juures töötas ta peale ülikoolis ajakirjanduseriala lõpetamist Doualas ameeriklasest skulptori ja kunstniku PR-abi ning näituste organiseerijana) võtab meid oma hoole alla ning räägib veidi lähemalt, millega nad parasjagu tegelevad. Ampluaa on lai, eriti veel üheksa täiskohaga töötaja ning viie praktikandi kohta. Naiste õigused ja naiste esindatus võimuorganite juures, veemajandus, inimõigused, kohalike omavalitsuste võimekuse arendamine, maaõigus ja õigus toidule, väikepõllupidajate koolitamine äritegevuses, maapiirkondade sanitaartingimuste parandamine ja veel ridamisi nendega seonduvaid projekte.

Ühe väikese mittetulundusühingu võimekus nii mitmete teemadega süvitsi minna tundub rohem kui kaheldav. Brian aga annab laiale teemadevalikule küllaltki loogilisena kõlava põhjenduse: mingi probleemiga tegelema hakates kooruvad sealt välja seosed teiste valdkondadega, mis positiivse muutuse võimaldamiseks kõik tegelemist vajavad. Sellisel moel ei piisa näiteks sanitaartingimuste parandamisest, kui naistel pole kogukonnas sõnaõigust paigaldatavate veesüsteemide ja käimlate asukoha osas – arvestades, et kodumajandus ja väikepõllumajandus on eeskätt nende valdkond. Samuti ei piisa väikeettevõtjate tegevuse arendamisest, kui volikogud ei tunne huvi kohalike majandustingimuste parandamise vastu – mistõttu tuleb tegeleda ka rahvaesindajatele suunatud kampaaniate ja teavituskoolituste korraldamisega. Ja nii edasi.

Tulemused on meie ees piltidel ja plakatidel näha. Tänu COMINSUDi ja selle partnerite poolt korraldatud teavituse, koolituste ja kandidaatide võimekuse arendamisele tõusis naiste osakaal Loodepiirkonna kohalikes volikogudes 16%-st (aastal 2007) viimaste valimiste 26%-ni (2013. a.). Oma osa mängis selles COMINSUDi eestvedamisel ja Saksa mittetulundusühingu Bread for the World finantseerimisel läbi viidav projekt, millega on Loodepiirkonnas viimase kümne aasta jooksul moodustatud ning iseseisvalt toimima pandud 25 kogukonnavalitsust. Tegemist on vabatahtlikest moodustatud gruppidega, kes püüavad kohalikke olusid kõige paremini tundes partnerite abiga sealsete huvide eest seista. Kogukonnavalitsuste võimekuse arendamine ongi COMINSUDi – ning kaudselt siis ka meie kui praktikantide – üks praegustest prioriteetidest.

* * *

Tunnen Mirabeli kuulates, kuidas muutun siinoleku osas järjest ebakindlamaks. Projektide ulatus, sügavus, läbimõeldus ja – esialgu küll pealispinnalt hinnates – edukus on midagi ootamatut. Küsin küsimusi, saan vastuseid ja mõistan üha enam, kui ulatuslikud peavad selliste tegevuste jaoks olema kohalikud teadmised, rääkimata siis erialastest oskustest. Võtame näiteks maaõigused (ehk probleem, kus väikepõllupidajate ligipääs haritavale maale on erinevatel põhjustel takistatud, sh. nende väheste teadmiste tõttu oma juriidilistest õigustest).

Võin ju teada midagi nendega seonduvatest inimõigustest, olla lugenud näidetest erinevates piirkondades ja aimata midagi asjassepuutuvatest struktuuridest – aga ma ei tea kõige vähimatki Kameruni seadusandlusest, põllupidajate probleemidest, kogukondadest, maahangelduste protsessidest ja tagamaadest, ega probleemiga tegelevatest asutustest ja organisatsioonidest. Kolm kuud ei ole piisav, et end selles kõiges harida. Rääkimata siis millegagi panustamisest.

Mirabel viib meid kontori külalislahkuse eest linna lõunatama ning üritab lohutada: et tegelikult on neil vabatahtlikke vaja küll ning kõik soovijad on alati vastu võetud, olgu nad tulnud siis kasvõi kuuks ajaks organisatsiooni tööga tutvuma. Et inimesed toovad tänu oma erinevatele taustadele ja kogemustele kaasa uusi ja värskeid ideid, mille vahetamisest kõik kasu saavad.

Tööpäeva lõpuks paneme Michiga kumbki kirja, millisena me oma võimalikku panust praktikaperioodi jooksul näeme. Leppisime omavahel juba Saksa seminaril kokku, et kavatseme GLENi lähetust võtta kui ükskõik millist teist praktikat, ning teeme seda, mida organisatsioon ootab. Brianile mälupulgal peal oma nappe ideekogusid viies pole kumbki meist eriti veendunud, et kellelegi üldse väga kasuks saame olla.

  

Neljas peatükk

8. juuli, teisipäev

Varajastest öötundidest õhtuni

„See on Aafrika!“

Olen pressitud tagaistmele oma sakslasest projektipartneri ning kellegi pika ja tumedanahalise vahele, kes vastastikkuses keelelises mittemõistmises mu päritolu just kuhugi Hollandi kanti asetas. Kojamehed väntavad kahe säilitusaja lõpus pensioniealise kiirusega Douala öötaevast lahisevat vihma mööda esiklaasi taga ajada ning rooli hoidev Brian on vabandanud viimast tagasilla lõhkumist lennujaamast eemale viival, samahästi kuhugi Mustamäele sobival teel lihtsat fakti nentides. See, tõepoolest, on Aafrika.

Brian – ning mingil põhjusel ka tema kaks venda – olid meil lennujaamas õigeaegselt vastas, käes kollane silt minu hoolikalt maalitud nimega. Kes puudusid, olime aga meie.

Eelmisel aastal GLEN-i raames Belo külas dokumentaalfilmi teinud Anniken oli jõudnud mainida Kameruni suunduvate lendude eripära. Nimelt tehakse kusagil vahemaandumine, mille käigus tankimise ajal osad reisijad maha lähevad ning uued peale tulevad. Meie puhul tähendas see pikaleveninud peatust Kameruni pealinnas Yaoundes, kus suur osa reisikaaslastest asendus nende tagasi Istanbuli lendavate kolleegidega. Doualas maandusime COMINSUDiga meilitsi kokkulepitud kella ühese öötunni asemel pool kolm.

Autos näeb Michael – minu sakslane – välja umbes sama kohmetu kui ma ennast tunnen. Sõidumüra, vihmaladin ning meie võõrustajate esimese hooga harjumatu kõneviis muudavad sügavama üksteisemõistmise küllaltki keeruliseks, nii et piirdume viisakusküsimuste esitamisega ning noogutuste ja naeratustega seal, kus kuuldu sisus päris kindlad ei ole.

Kuni hetkeni, mil keegi mainib jalgpalli.

Ahah, mõtlen. Teine asi, mida Anniken ennetavalt mainis: parem leia üles oma sügavale maetud huvi jalgpalli vastu, kui tahad vestlustest osa saada.

Korraga on kogu seltskond – miinus mina – hõivatud elavas ja valjuhäälses diskussioonis eesootavast poolfinaalmängust, Michi loetleb ette erinevate aegade Saksa staar-ründajaid ning Briani vennad arutavad nende plusside ja miinuste üle aastatetagustes mängudes, millest ma oma mitte-enam-nii-lühikese eksistentsi jooksul kuulnudki pole. Vähemalt on teada, millest ilma-teema ammendumisel edaspidi juttu teha.

* * *

Kuna Bamendat lahutab Doualast kuus tundi autosõitu, viib Brian meid ööseks hostelisse. COMINSUDiga kirjavahetuses olles jõudsime lõpuks küllaltki hardakstegeva sõnumini: me oleme nende külalised ning nad hoolitsevad meie eest. Nüüd, peale kahepäevast reisi ning viimati seitsmetunnist lendu võõras ja vihmases linnas olles on lubatud külalislahkus väga, väga teretulnud.

Kiirteemotelli meenutava toa kaheinimesevoodiga vastamisi seistes jagan Michi näol vilksatavat hetkelist segadust, et siis mõlemad stoilise rahuga antud fakti ignoreerida ning end ööbimiseks lahti pakkida.

* * *

Arvestades eesootava sõidu kestust oleme leppinud kokku äratuse kella kaheksaks. Briani vennad on asendunud tema abikaasa ja üheksakuuse tütre Chloe’ga, kes suurema osa teest vaheldumisi uinakuid teeb ja meid, pöial suus, ema sülest eesistmelt piidleb.

Turvavööd, nagu vaatluse põhjal võib tuvastada, on Kamerunis vabatahtlikud. Kuigi Brian end erinevalt eilsest tänaseks sõiduks istmele kinnitab, ei näi tema kõrvalistujast parem pool enda või Chloe turvamiseks vajadust nägevat. Hoidun püüdlikult mõtlemast, millised põnevaid tulemusi sellises olukorras üks korralik äkkpidurdus anda võiks.

* * *

Saabumine Bamendas tähendab jätku silmapaistvale asjalikkusele ja külalislahkusele, millega Brian puhul juba vaikselt harjuma hakkame. Esimese tunni jooksul oleme näinud ära COMINSUDi kontori ning teinud esmased tutvumised sealsete töötajatega, saanud endale kohalikud kõnekaardid (mille müügiesindajad passi alusel registreerivad) ning kohtunud COMINSUDi asutajaliikme Mrs Fru’ga, kellele kuuluvasse majja meile järgnevaks kolmeks kuuks elamine on leitud.

Olen kohale jõudnud.
  

Kolmas peatükk

7. juuli, esmaspäev

Lennuk suunal Istanbul-Douala, hilisõhtu

Ma ei suuda raputada endalt tunnet valgest päästjakompleksist. Kui pühendunult ma ei kavatseks praktikas osaleda; mis lisaväärtusi ma ei suudaks oma kohalolekuga luua, on raske unustada Tšehhi seminaril tuutori suust selge etteheitena pudenenud sõnu: „Sa keskendud liialt praktika-osale. Teavitustöö on olulisem“.

Kuidas ma saan vaadata Kamerunis silma oma tööandjale ning kolleegidele ja öelda: tere, minu projekti jaoks olete te sisuliselt rekvisiit andmaks mulle harukordset kogemust ja enesearengut, ning teie osalus GLENis sisuliselt lõppeb minu astumisega äralennule. Palju õnne.

Otsin, ja olen läbi seminaride ning konkursist lahutavate kuude otsinud lähenemisnurka, millesse uskuda. Ma ei tea, kuidas suudan oma sealolekut põhjendada. Kokkuvõttes tehti ju isegi valik vabatahtlike osas COMINSUDist sõltumatult ja nendega konsulteerimata, mistõttu olen omamoodi Gorbatšovi-pakike neile lennujaamas avamiseks: isegi kui pooljuhuslik praktikant on kasulikum kui nimetatud praktikandi puudumine, siis kas ma oleksin just nende valik olnud?
  

Teine peatükk

Istanbul Atatürk Airport

7. juuli, esmaspäev. Ootamas Douala lennu väljumist.

„Noh, mis tunne siis on kah?“

Enne äralendu nii korduvalt kuuldud küsimus, mille puhul on keeruline hoida ära spordiajakirjanike ohvriks langenud atleetide nägudelt tuttavat valugrimassi – ning mille ise õigel hetkel oma eksimust märkamata Istanbuli tänavakohvikus sakslasest projektipartnerile esitasin. Oih.

Douala voorib vääramatult lähemale iga pardaleminekuni jäänust eralduva minutiga. Ligi ööpäevane ümberistumine peaks justkui olema andnud piisavalt aega lahkumis- ja liikumistundega kohaneda ning eesootava üle järele mõelda, kuid isegi parima tahtmise juures ei suuda anda eelpoolsele loomingulisemat vastust kui see, et natuke palav on ning süüa tahaks. Kuidagi pettusena tundub mitte olla ootusärevuses, või siis äärmisel juhul vähemalt kerges segaduses.

* * *

Tallinna lennujaam on olnud minu jaoks kaua mingi kummaline sümbol võimalusest olla kusagil mujal. Isegi pealinna argipäeva sulgunult meenuvad Tartu maanteele sattudes lugematud õhkutõusud ja maandumised koolivaheaegade otsades, ning aastatega oma kaugesse ülikoolilinna sisseelatud elu. Küllap on see eskapism, kuid Lennart Meri Nimelise vaikne olemasolu säilitab silda teadmisega, et siin ja praegu – asugu see siis hea-halva skaala mistahes lõigus – on eksisteerimiseks vaid üks võimalus paljudest.

Pühapäeva pärastlõunal enne äralendu Siiri ja Maretiga kohmetus vaikuses seistes oli aga terminalist saanud vaid hoone (alatu reklaam: kui kunagi neist kahest andekamat fotograafi või meikarit peaksid vajama, siis, noh, ei leia. Tasub klikkida). Funktsioon, mitte idee või tõlgendus. Lävepakk mugavaks muutunud elu ning teelolemises tärkavate tahkude vahel oli korraga vaid lihtsalt piletikontroll kahe tülpinud turvanaisega. Ootavad kehad äralennueelsetel pinkidel ei peegeldanud enam inimeste nii isiklikke, väikesi ärevusi lahkumise ees ega nende nägudel vaevumärgatava varjuna vilksatavat kahetsust end mahajäänud kallitest eemale kiskumisest. Alles olid jäänud vaid mingid inimesed, kes kuhugi minemas olid.

Reisimise maagia oli kas jäädavalt minema voolanud, või ootab alles kusagil leidmist.

* * *

Stray Cat (ehk Hulkuv Kass) oli nimi, millele sattumine Istanbuli ööpäevaseks ümberistumiseks hosteleid otsides jättis selle vaid ainuvõimalikuks valikuks. Kassile kohaselt oli vähemalt asukoha osas tegemist küllaltki kapriisse tegelasega: koduleheküljel antud juhised olid just nii täpsed, et vajasid Taksimi väljaku ümbruses tunniajast ringiuitamist ning lõpuks linnakaardi soetamist kusagilt keldrikioskist.

Hosteli temaatika ei tohiks erilist mõistatamisruumi jätta. Isegi lubatud kassid olid täiesti olemas: kaks parajalt peopesale mahtuvat rotikotti ning kolm veidi suuremat isendit, kes viisakalt oma korda oodates mu puhkeruumis istudes õlale trügisid ja põske näksida üritasid.

Õhtune Istanbul viis paranoiataseme isegi ilma ühegi konkreetse põhjuseta kuhugi planeet Nibiru, reptiilide ja „valitsus salgab kõike“ kõrgusele, ning selliseks on see ka praeguseni jäänud. Võib-olla on ettevalmistusena eesootavaks isegi hea olla ümbritseva osas kikivarvul – isegi kui sellega kaasneb ilmsüütute ettekandjate altkulmujõllitamine ning kahtlustamises mingis petuskeemis, mida ma tol hetkel võib-olla küll läbi ei näe, kuid mis kindlasti-kindlasti olemas on. Mis siis, et tegelikult püüdis ta ju lihtsalt sõbralik olla.
  

Esimene peatükk

5 juuli 2014, laupäev

Tartu

Piret Hirve veebruarikuine telefonikõne Arengukoostöö Ümarlauast leidis mind imetlemas Veerenni tänava korrusmaja katuselt Tallinna õhtutulesid, telefonist vabas käes lumelabidas ning köied ulatumas ronimisvööst kuhugi julgestusliini külge eemal lumises hämaruses. Mõneti veider, kuid samas just nii kohane paik kuulmaks õnnestunud kandidatuurist GLEN-projekti raames praktikale pealkirjaga „kohalike algatuste sidumine Kamerunis“. Ideest vaatame-mis-saab-kui-proovida oli korraga koorunud uus ja veel läbini tundmatu tegelikkus.

Vahepealsed viis kuud koos kahe nädalapikkuse koolitusega vastavalt Saksamaal ja Tšehhis ning lugematud jutuajamised asjassepuutuvate inimestega pole näidanud midagi vähemat kui see, mil määral mahub erinevaid toone ja tähenduskihte nii lühikestesse märksõnadesse nagu AKÜ, GLEN ja VM. Minu eesmärgiks anda selle blogiga edasi oma kogemusi ja tähelepanekuid kogu osaletava projekti raames, lisamaks uusi tahke niivõrd keerulistele ja vastuolulistele teemadele kui seda on arengukoostöö ja rahvusvaheline vabatahtlikkus. Kelle jaoks neid mittepuudutavad mõtisklused hommikukohvise lugemise juurde hoopis seedimist kahjustavad, võivad eeldatavasti leida lohutust hoopis lugudes sellest, kuidas valge Tartu poiss endaga kauges Kamerunis toime tuleb.

Esmalt nõuab aga elementaarne viisakus esmaseid tutvustusi.

Mis on GLEN?

Kohati nii nimi- kui omadussõnaks sobiv lühend koosneb sõnadest Global Education Network of Young Europeans, ehk ligilähedaselt tõlgituna Euroopa Noorte Maailmahariduse Võrgustik. GLENi visiooniks on võimaldada valitud seltskonnale noortele kogemus tööpraktikast arengumaade mittetulundusühingute juures, millele toetudes nad oma koduriikidesse naastes seal vastavasisulisi teavitustegevusi läbi viiksid. GLEN nimetab oma projekti „tsükliks“, mis koosneb kolmest osast: ettevalmistusperiood koos nendepoolsete koolitustega, kolmekuuline praktika väljaspool Euroopat, ning teavitustegevus lähetuse järel. Käesoleval aastal saadab GLEN kaheliikmelistes tiimides teele 66 noort Eestist, Lätist, Poolast, Slovakkiast, Ungarist, Tšehhist, Sloveeniast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt. Eestist osalevad 2014. aasta tsüklis üsna tiheda konkursi läbinud kümme vabatahtlikku, kellest on siin lühike ülevaade. Mida see kõik tähendab, väärib hilisemat ja põhjalikumat lahtiseletust.

Mis on AKÜ?

Arengukoostöö Ümarlaud on Eesti mittetulundusühing (MTÜ), mis funktsioneerib katusorganisatsioonina siinsete arengukoostööga tegelevate  mittetulundusühingute jaoks. Üheks AKÜ ülesandeks on suhelda Saksa päritolu GLENiga, korraldada konkursse selle projektides osalevate Eesti vabatahtlike leidmiseks, ning rahastada nende koolitustele saatmist, praktikariiki sõitu ja seal elamist ning hilisemat teavitustööd Eesti Välisministeeriumi vastavast eelarvest taodeldud eraldisest. Nagu GLENi puhul, on ka see pilt siinesitatust oluliselt värvikam ja ootab pikemat kirjeldust.

Mida see kõik tähendab?

Kõige lühemalt öelduna: juuli algusest oktoobri alguseni viibin vabatahtlikuna sealse kohaliku mittetulundusühingu juures Kamerunis, olles osaline krüptiliselt nimetatud „kohalike algatuste sidumises“. Mida konkreetselt tegema hakkan, näib selguvat kohale jõudes.

Minu jaoks on see oodatud, kuid teataval määral ka kõhedusttekitav kulminatsioon. Kuigi oludest (ja erialase kutse otsimist segavast laiskusest) tingituna kannan tööpäeviti seljal kirja Skyproff ning astun raha eest üle kõrghoonete katuseäärte, lõpetasin aasta eest bakalaureusekraadi rahvusvahelistes suhetes ja sotsiaalantropoloogias. Kuigi minu fookuseks nelja ülikooliaasta jooksul nii klassiruumis kui sellest väljaspool olid rahvusvahelise arengukoostööga seotud teemad, piirdub mu sellealane kogemus kuuajalise praktikaga Välisministeeriumi arengukoostöö- ja humanitaarabi büroos. Kolm kuud Kameruni on minu võimalus nägemaks, milline tegelikkus peitub akadeemiliste paberivirnade ja lugematute teetasside juures kuuldud teiste inimeste kogemuste taga – ning kas see tõesti on valdkond, milles oma järgnevaid õpinguid ja karjääri teostada tahan.

Küsimuste, kommentaaride või lihtsalt „Tere!“ ütlemiseks saab minuga ühendust võtta läbi aadressi arnolauk[at]gmail.com. Kirjutamiseni!

NB! Postitused tekivad siia küll enam-vähem kronoloogilises järjekorras, kuid interneti piiratusest ja töötempost dikteerituna kuni mitmepäevase viivitusega. Kannatlikkus on voorus.