Teine peatükk

Istanbul Atatürk Airport

7. juuli, esmaspäev. Ootamas Douala lennu väljumist.

„Noh, mis tunne siis on kah?“

Enne äralendu nii korduvalt kuuldud küsimus, mille puhul on keeruline hoida ära spordiajakirjanike ohvriks langenud atleetide nägudelt tuttavat valugrimassi – ning mille ise õigel hetkel oma eksimust märkamata Istanbuli tänavakohvikus sakslasest projektipartnerile esitasin. Oih.

Douala voorib vääramatult lähemale iga pardaleminekuni jäänust eralduva minutiga. Ligi ööpäevane ümberistumine peaks justkui olema andnud piisavalt aega lahkumis- ja liikumistundega kohaneda ning eesootava üle järele mõelda, kuid isegi parima tahtmise juures ei suuda anda eelpoolsele loomingulisemat vastust kui see, et natuke palav on ning süüa tahaks. Kuidagi pettusena tundub mitte olla ootusärevuses, või siis äärmisel juhul vähemalt kerges segaduses.

* * *

Tallinna lennujaam on olnud minu jaoks kaua mingi kummaline sümbol võimalusest olla kusagil mujal. Isegi pealinna argipäeva sulgunult meenuvad Tartu maanteele sattudes lugematud õhkutõusud ja maandumised koolivaheaegade otsades, ning aastatega oma kaugesse ülikoolilinna sisseelatud elu. Küllap on see eskapism, kuid Lennart Meri Nimelise vaikne olemasolu säilitab silda teadmisega, et siin ja praegu – asugu see siis hea-halva skaala mistahes lõigus – on eksisteerimiseks vaid üks võimalus paljudest.

Pühapäeva pärastlõunal enne äralendu Siiri ja Maretiga kohmetus vaikuses seistes oli aga terminalist saanud vaid hoone (alatu reklaam: kui kunagi neist kahest andekamat fotograafi või meikarit peaksid vajama, siis, noh, ei leia. Tasub klikkida). Funktsioon, mitte idee või tõlgendus. Lävepakk mugavaks muutunud elu ning teelolemises tärkavate tahkude vahel oli korraga vaid lihtsalt piletikontroll kahe tülpinud turvanaisega. Ootavad kehad äralennueelsetel pinkidel ei peegeldanud enam inimeste nii isiklikke, väikesi ärevusi lahkumise ees ega nende nägudel vaevumärgatava varjuna vilksatavat kahetsust end mahajäänud kallitest eemale kiskumisest. Alles olid jäänud vaid mingid inimesed, kes kuhugi minemas olid.

Reisimise maagia oli kas jäädavalt minema voolanud, või ootab alles kusagil leidmist.

* * *

Stray Cat (ehk Hulkuv Kass) oli nimi, millele sattumine Istanbuli ööpäevaseks ümberistumiseks hosteleid otsides jättis selle vaid ainuvõimalikuks valikuks. Kassile kohaselt oli vähemalt asukoha osas tegemist küllaltki kapriisse tegelasega: koduleheküljel antud juhised olid just nii täpsed, et vajasid Taksimi väljaku ümbruses tunniajast ringiuitamist ning lõpuks linnakaardi soetamist kusagilt keldrikioskist.

Hosteli temaatika ei tohiks erilist mõistatamisruumi jätta. Isegi lubatud kassid olid täiesti olemas: kaks parajalt peopesale mahtuvat rotikotti ning kolm veidi suuremat isendit, kes viisakalt oma korda oodates mu puhkeruumis istudes õlale trügisid ja põske näksida üritasid.

Õhtune Istanbul viis paranoiataseme isegi ilma ühegi konkreetse põhjuseta kuhugi planeet Nibiru, reptiilide ja „valitsus salgab kõike“ kõrgusele, ning selliseks on see ka praeguseni jäänud. Võib-olla on ettevalmistusena eesootavaks isegi hea olla ümbritseva osas kikivarvul – isegi kui sellega kaasneb ilmsüütute ettekandjate altkulmujõllitamine ning kahtlustamises mingis petuskeemis, mida ma tol hetkel võib-olla küll läbi ei näe, kuid mis kindlasti-kindlasti olemas on. Mis siis, et tegelikult püüdis ta ju lihtsalt sõbralik olla.