Veel üks nädalavahetus on saanud vääramatu lõpu ning
Kamerunis veedetud päevad loenduvad juba ammu kahekohalistes numbrites. Näib,
justkui oleks saabumisaegne – kuigi rakendamata – tung kõike korraga teha mõneti ka õigustatud olnud: kontori tööplaani ning enda veel teostamata
ideid vaadates on vähemalt esimene kuu juba ette ära sisustatud.
Reedel ja laupäeval pidi toimuma koolitus valmistamaks ette COMINSUDi
toitumisuuringu läbiviijaid, Michi ja mina nende seas.
Koolitaja hõivatuse tõttu lükkus see aga niigi kitsa projektigraafiku
tingimustes algusega homsesse. Viis kolmeliikmelist meeskonda peavad kaheksa
päeva jooksul käima läbi 510 Looderegiooni majapidamist, kus neil on eesmärgiga
dokumenteerida võimalikku alatoitumust nähtud igaühes ette tund aega perepea
küsitlemiseks ning kokku 660 lapse kaalumiseks ja mõõtmiseks. Mis täpsemalt
saama hakkab, ei ole veel teada. Kiire matemaatika näitab, et kõigest kaheksa
päeva andmete kogumiseks tähendab väga sisutihedat tööd – ning seda ainuüksi
juhul, kui kõik läheb ilma igasuguste tõrgeteta. Kui suur on tõenäosus?
* * *
Nii siinne töö kui elu meenutavad kohati ajateenistust:
pikad nüriksistumised vahelduvad ootamatute ja tihedate tegevusperioodidega,
mille seedimiseks – ning kirjapanemiseks – leiab heal juhul aega vaid
tagantjärgi. Kui laupäeva veetsime kodustes tingimustes ning puuduvat
elektrivalgust nautides (pimeduse järel vaatasin aku lõppemiseni sülarist sarju,
lugesin pealambivalgel raamatut ning läksin varem magama; Michi kõndis samal
ajal koridoris edasi-tagasi ning tegeles igavusest lolliks minemisega), siis
pühapäevaks oli Fon lubanud meile järele tulla ning enda juurde lõunale viia.
Hommikul läks Michi külakostiks veini järele ning mina
ajasin peale pannkoogisegu settimajätmist parasjagu habet, kui keegi
järjekindlalt uksele prõmmis. Irene – meie naaber – teatas kahte potti
viibutades soovist meie kööki kasutada ning jalutas rahumeeli mu vahuste
põskede ja ukse vahelt tuppa oma asju ajama. Mingis mõttes tundus see tol
hetkel igati loomulik: eriti, kuna tehniliselt võttes elame tema korteris, kust
majaomanik ta meie siinviibimise ajaks mujale on paigutanud.
Michi naastes jõudsime mõningase keelekümbluse järel
arusaamale, et Irene oli tulnud hoopis meile hommiksööki tegema.
Hiljem Foni lõunakutse harunedes kordus teema, et tema ja
meie erinevate maailmade tingimustes ei ole oodatav ning tegelikkuses toimuv
tingimata kooskõlas. Eeldasime rahulikku pühapäeva pärastlõunat mõne kohaliku
toiduga Foni ja tema abikaasa, võib-olla ka mõne nende järeltulija seltskonnas.
Mitte päris. Kokku seitsmepealise lastekarja kõrval saime
osa ka kohaliku naisteklubi seltskonnast, mis Foni ema surma järel eelmisel
aastal mingil moel talle edasi pärandus. Saabusime esimestena ning igasuguste
seletuste puuduses elutoas kohmetult õlut limpsides eeldasime vaikides, et üha
lühenevate intervallidega lisanduvad külalised on Foni kutsutud sõbrad. Kuni
tolleks hetkeks juba paarkümmend naist kõiki istutavaid pindu kattes mankoni-keelse laulu üles võtsid ning seejärel
ringis tantsima hakkasid (filmisin neist küll lühikesi klippe, kuid olemasoleva - või pigem puuduva - internetiühenduse tingimustes ei hakka ma end nende üleslaadimisega ärritama).
Keelt tundmata võib vaid oletada, et tegemist oli kas
tervitus- või küllasaabumislauludega, mis vestlusteks vaibudes järgmisel hetkel
spontaanselt uuesti üles võeti. Tädi süles tuppa toodud Foni viiekuuse tütre
auks lauldi Jumalale tänulaulu tubli ja terve lapse ees (imikute suhteliselt kõrge
suremuse ning kogukonnakeskse perekäsitluse juures ei ole lapse sünd mitte
ainult tuumikpere siseasi, vaid oodatud õnnistus nii laiemale sugulaste ringile
kui naabruskonnale).
Naised annavad kaasatoodud roa Foni heakskiiva pilgu all
majaperenaisele rituaalse kõne saatel üle
Igakuiste kohtumiste ja ühiste tegevuste kõrval on sellistel
gruppidel – eraldi nii meestele kui naistele – lisaks sotsiaalsele
funktsioonile täita ka omamoodi turvavõrgu roll. Kõik liikmed tasuvad oma
osaluse eest ühisesse kassasse, millest kellegi häda korral väljavõtteid
tehakse. Samuti leitakse gruppides lohutust leinas ning kasvõi tuge koduste
raskustega toimetulekul, kui on vaja kellegi õlale nõjatuda.
Fon juhtis tähelepanu korvidele, mida ühtsetes kirevates
kostüümides – vormides – naisterahvad ühe- või paarikaupa koosolemisele
saabudes kaasa olid võtnud. Kombekohaselt antakse kohaletulnutele pererahva
poolt üle selleks puhuks valmistatud toit, mille seltskond oma äranägemise
järgi laiali jaotab. Jäägid viiakse koju mehele ja lastele – sellest ka korvid.
Samuti kallatakse joogipärad, liigist olenemata, kaasavõtmiseks pudelitesse
kokku. Võin vaid oletada, et selle funktsioon on pigem rituaalne kui
praktiline: julgen kahelda, et kodused ootaksid pikisilmi võimalust ema naastes
Fantast, õllest ja lahtunud veinist segu nautida.
Achu
Kameruni köök vajab – minu jaoks – harjumist.
Hinnatud on teravad maitsed pepe-lisanduse
(väike punane pipar) läbi ning kibedad ja mõrudad vahepalad näiteks koolaubade
või selle Foni juures pakutud palmivilja näol, mida Michiga üle ruumi
tähendusrikkaid ning vaevatud pilke vahetades äärmises viisakuses nosisime.
Pildil olev achu koosneb
jamsijahust valmistatud natuke nätskest pudrust, peperohkest kollasest kastmest ning veise kaelanaha lõikudest (kumerad palad
fotol) – üks neist situatsioonidest, kui söömise ajal mõistatuslike tükkide
kohta „Mis need on?“ küsides edasine veidi keerulisemaks muutub. Nagu enamikke
teisi toite, süüakse achu’d sõrmedega
ning pudru lõppedes pühitakse veel taldrik viimastest kastmejääkidest puhtaks. Kõrval
istuva Foni nautlevad mõminad kõlasid selle parima iseloomustusena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar