Kolm välitööpäeva on jätnud näriva häiritustunde, mis aegamisi järjest süveneb. Koolitusruumis kuuldud õpetused ning näpunäited ei näi enam kaugeltki mitte sisukad ja aukartustäratavad; iga praktikas kerkinud takistuse ning selle lahendamisega avaldub nii küsitluse ülesehituses kui metodoloogias järjekordseid auke.
Pühapäeva õhtu enne vahekokkuvõtteks ette nähtud esmaspäevast koosolekut veedan sirvides dokumenti, mille koolitusel Bruno käest küsisin. Tegemist on juhendiga, mille alusel SNV uuringu koostas – materjal, millega vähemalt teoreetiliselt peaksid kõik küsitlejad kursis olema. Minu hämmastus järjest suureneb. Kohati annab dokument selgeid korraldusi vältimaks vigu, mida vist kõik meeskonnad praeguseks teinud on. Teen märkmeid, üritan oma ärritumist kontrolli all hoida ning mõtlen, mida koosolekul öelda saaksin.
Tean, et tegelikult mul erilist mõju ei saa olema. Tean ka, et tulemuste puudusest hoolimata pean tegema seda, mis tundub minu jaoks õige. Nii puudulik kui uuring ka ei oleks, on selle läbiviimine kõigi osapoolte huvides – tulemused ning nende objektiivsus, paraku, jäävad teisejärguliseks. Briani, Linda ning teiste käest küsimushaaval pilti kokku pannes jõuan kokkuvõtteni, mida koolis erinevate näidete puhul arengukoostöö ebaefektiivsusest korduvalt ja korduvalt kohanud olen.
Küsimustiku on koostanud Hollandi abiorganisatsiooni SNV kohalik haru. Valitsus on otsustanud nende rahastamise lõpetada ning töö jätkamiseks on oluline potentsiaalsetele uutele doonoritele tõestada, et SNV Cameroon’i tegevus on vajalik. Uuringu läbiviimine, analüüs ja kokkuvõtete kirjutamine on tellitud COMINSUDi kui kohalikke olusid paremini tundva organisatsiooni käest. Projektiga on kiire: välitöödeks on ette nähtud vaid kaheksa päeva ning koolitusest kuni tulemuste esitluseni nii doonoritele kui asjaosalistele on ette nähtud napilt üle kuu aja. Ehk lühidalt: kui SNV Cameroon esitab suve lõpuks veenvaid tõendeid seosest laste alatoitumise ning väikepõllupidajate (kes moodustavad Kameruni elanikkonnast ja tootjatest enamuse) piiratud võimaluste vahel, saavad nad selles suunas töö jätkamiseks toetust otsida. Või siis tuleb neil uksed kinni panna.
Paraku on nende uuring algusest lõpuni lihtsalt vigane.
Sirvin Bruno käest küsitud dokumenti ning leian juba sissejuhatusest märkuse: „SMART-metodoloogia on robustne, integreeritud meetod hindamaks toitumist ning suremust kriisiolukordades. See annab võimaluse mõistmaks humanitaarkatastroofide ulatust ning tõsidust.“
Kuigi Bruno mulle kontoris elavalt vastu vaidleb, ei ole Loodepiirkonnas tegemist humanitaarkriisiga. Tõsi: inimeste toidulaud on oma varieeruvuses väga piiratud ning ligipääsust kvaliteetsele joogiveele, arstiabile või isegi haridusele ei ole mõtet rääkidagi – kuid jutt ei käi igapäevaselt tuhandetest surnuksnälgivatest lastest. Nagu piirkonna peaarstki ütles, on uuringuks „juhuslikult“ valitud külad ja piirkonnad üksteisega suhteliselt samal tasemel ning võrreldavad suuremate keskustega. Ehk kui otsida alatoitumist, tuleks sellega alustada teadaolevalt probleemsete piirkondadest – mida SMART juhend ka väga selgelt ütleb. Cameroon SNV valim on aga moodustatud nende tavapärasest tegevuspiirkonnast lähtudes.
Keeran lehti ning jõuan nõuanneteni koolitusel nii palju kiidetud süstemaatilise juhusliku valimi kohta (systematic random sampling): meetod, mille põhjal peaksime valima külastatavaid majapidamisi. Juhend ütleb: „Süstemaatilist juhuslikku valimit kasutatakse juhtudel, kui on olemas nimekiri majapidamistest või kus populatsioon on geograafiliselt kontsentreeritud ning kõik hooned on geomeetriliselt korrapäraselt paigutatud. Selline olukord võib esineda [põgenike]laagris, kus telgid on ridamisi püstitatud; kortermajade puhul, kui tänavad moodustavad ruudustiku; või kui kõik majad paiknevad üksteise kõrval jõe, tänava või ranniku ääres.“
 |
| Hoonete paigutus Belo näitel. Mitu majapidamist on pildil? |
See on teema, mis ka esmaspäevasel koosolekul üles kerkib. Michi tiimijuht kirjeldab, kuidas nad enda külas kõigile majadele numbri andsid ning neist juhuslikkuse põhimõttel vajaliku arvu tõmbasid. Michi kehakeel muutub; ta on ärritunud, kuid ei võta sõna. Küsin hiljem, milles asi. Ta on vältiv, kuid tunnistab siis: tema tiimijuht lihtsalt valetas, nii oma ülemusele kui kõigile kohalviibijatele. Tegelikkuses sattusid nad kõigi teiste kombel eelmainitud probleemile ning kuigi alguses vigast metodoloogiat rakendada üritati, käidi lõpuks lihtsalt suvalistes ettejäävates majapidamistes. Mingit nummerdamist – veel vähem ülevaadet kõikidest elamistest – lihtsalt ei olnud.
Ootan koosolekul oma hetke. Tean, et mul ei ole erilist põhjust uuringu aluseid kommenteerida. Tean, et selle on koostanud keegi SNV ülemus ilma arstide, toitumisspetsialistide või antropoloogidega konsulteerimist, rääkimata siis ise vastavate teadmiste omamisest – aga kuna sama mudelit oli kusagil juba varem kasutatud, siis „sobib see siia konteksti ka“.
Probleem on selles, et ei sobi. Isegi SMART dokument – mis kannab juba tiitellehel kirja „Versioon 1.0“ ning aastaarvu 2006 – juhib tähelepanu kohalike olude esmaseks seadmisele. Ainuüksi mõiste „majapidamine“ on problemaatiline ning tähendab Loodepiirkonnas midagi muud kui juhendi koostajate kontoris Kanadas. SNV poolt uuringu aluseks võetud „majapidamine“ (kui iseseisev majanduslik üksus) eeldab ema-isa ning nende lapsi. Külades avalduv pilt on hoopis midagi teistsugust: majapidamine võib tähendada isa, tema kolme naist, naiste vennalapsi, äia ning kas kellegi teise orbusid või mõnda kaugemat sugulast – pluss pere enda jaoks võib majapidamise mõiste laieneda nende vahetu ringi asemel ka kahe-kolme lähima majani, kus elavaid sugulasi-hõimlasi endaga seotuks peetakse: „Aga nad on ju ka pereliikmed!“ Sorteeri siis sellest välja, kes täpselt ühe majapidamise moodustab – arvestades, et järgmise perekonna juurde liikudes on pilt omakorda hoopis teistsugune. Aga just sellistest näitajatest sõltub uuringu tulemus.
Ideaalis peaks selle küsimuse lahendama konsultandina projekti kaasatud antropoloog, kes kohaliku sotsiaaleluga kursis on. Vastav inimene, paraku, eksisteerib ainult paberil.
Tean, et projekti keegi enam ei peata – mis siis, et ainuüksi lähteprobleemi püstitamiseks valitud dokument selleks ei sobi. Keskendun detailidele ning oma kogemusele lastega tegelemisel kolme välitööpäeva jooksul. Otsin koosolekul istudes paaniliselt internetist materjale ning üritan leida tõestust hetkel veel intuitiivsele väitele, et lapsi vannitoakaaludega hinnates me mingeid tõsiseltvõetavaid tulemusi ei saa. Võtan aluseks WHO keskmiste tabeli ning hämmastun ka ise: vanuses 6-59 kuud laste kasvumäär on keskmiselt kusagil 200-300 grammi ringis kuus. Vannitoakaalud mitte ei lase parimal juhul ainult 0,5 kg täpsusega mõõta, vaid annavad pakendi sõnul ainuüksi tehasest tulnuna +/- 1,2 kilogrammise vea – seda juba enne igasuguseid uurijate tehtavaid eksimusi.
Arutelu jõuab mõõtmisvahenditeni ning võtan sõna enne, kui keegi teine selleni jõuab. Tunnen end saapataldadeni ebamugavalt, kuid küsin oma järgnevale argumendile kaalu andmiseks sellegipoolest: „Kes teist teab, kumb on lapsi mõõtes olulisem: kas nende kaal või pikkus?“
Vaikus.
Mõistan korraga, et enamus kohalviibijatest ei ole uuringu juhendit – mida on tegelikult 129 lehekülge – isegi sirvinud. Ja need, kes on, hoiavad probleemsete teemade juures teadlikult suu kinni.
Ükshaaval tilguvad vastused. „Kaal on olulisem!“ „Ei, mõlemad on olulised!“ „Pikkus on ikka tähtsam.“
Need on inimesed, kes veetsid viimased kolm päeva toitumisnäitajaid mõõtes. Ajakirjanikud, politoloogid, raamatupidajad, geograafid. Mitte ühtegi arsti, õde või toitumisspetsialisti.
Neelatan, ning teen koosolekuruumi hämmastunud õhkkonda kokkuvõtte oma internetiotsingu tulemustest: „Kaal on olulisem. Laste kaal viitab nende jaoks kättesaadavatele toiduainetele ning toitainete omastamisele. Pikkus on aga geenidest rohkem mõjutatud.“
Jõuan lõpuks selleni, miks me ei tohiks vannitoakaalusid kasutada (viidates seejuures ka juhendile, mis need selgesõnaliselt välistab ning täpsustab seejuures ettenähtud mõõtmisvahendid). Kirjutan tahvlile arve ning näitan, et ühekilone ebatäpsus kaalumisel võib anda näiteks tegelikkuses terve ja rõõmsa kümnekuuse lapse kaaluks hoopis seitsmekuuse lapse normaalkaalu – ehk tugev alatoitumine või ülekaalulisus on kogutud andmetesse juba sisse kirjutatud.
Satun hämmingusse, kui aeglaselt ruumisviibijatele arusaamine kohale jõuab. Pean põhjendama, miks „aga sellised kaale nagu sina tahad ei ole kusagilt saada!“ ei ole mingi vabandus; et sisuliselt on kõik kogutud näitajad vigased. Pikkamisi jõuame mingile ühisele arusaamale, et, tõepoolest, vannitoakaaludega ehk ei ole kõige otstarbekam teaduslikku uuringut läbi viia.
Järgmiseks võtan ette pikkuste mõõtmise, milleks meile on antud peotäis mõõdulinte...
* * *
Kogu oma frustratsioonist hoolimata mõistan tegelikult, mis toimub – ja miks. COMINSUDil ei ole võimalik SNVle öelda, et uuringut ei saa selle puuduste tõttu praegustes oludes läbi viia. Suure tõenäosusega nad lihtsalt ei võtaks seda kuulda: SNVl on vee peal püsimiseks vaja oma doonoritele kiiresti midagi ette näidata. COMINSUD aga võidab projekti läbiviimiseks eraldatud rahadest; isegi Michi ja mina saime päevas 10,000 franki (ca 15€) sõidu- ja toidukuludeks. Ainult projektirahadest üleval püsiva COMINSUDi jaoks oleks võimatu millestki sellisest ära öelda: näiteks Linda põhipalk on 50,000 franki (ca 76€) kuus. Toidu- ja sõidutoetus tähendavad märkimisväärset lisa inimeste sisuliselt olematule palgale. Mis õigus oleks mul oodata neilt sellisest võimalusest loobumist?
Mariana – Michi tiimijuhi – käitumisele on natuke keerulisem seletust leida. Oleme mõlemad teda väga kõrgelt hinnanud. Tegemist on äärmiselt intelligentse, kogenud ning ääretult sõbraliku naisterahvaga, kes on meie vastu alati väga hea olnud. Mõtlen end aga korraks Mariana asemele: ta on tiimijuht, kellel on valida kas ebaaususe või oma ebakompetentsuse tunnistamise – või ülemuste kritiseerimise – vahel (mis siis, et probleem ei ole ju tegelikult temas). Ta töötab organisatsioonis, mis ühena väga vähestest võimalustest pakub enam-vähem stabiilset ning siinsete olude mõistes korralikku sissetulekut – ning konkurents nendele kohtadele on väga, väga suur. Alternatiive sisuliselt ei ole ning projektiga kaasnev lisaraha võib tähendada piiri vaesuse ja toimetuleku vahel. Rikkaks sellest niikuinii keegi ei saa.
Minul on aga privileeg, mis projektis osalevatel inimestel puudub: minu toimetulekut ei kõigutaks projekti ärajäämine mitte karvavõrdki (leppisime Michiga kokku, et isegi saadava toetuse paneme mõlemad kõrvale ning investeerime hiljem ise mõnda meelepärasesse projekti). Selliselt lähtekohalt vaadates on vastus selge: uuring tuleb katkestada, selle disain uuesti üle vaadata ning koostöös vastavate alade spetsialistidega uus küsitlus koostada. Rääkimata tööks sobivate vahendite hankimisest. Tingimused, mille täitmine oleks meie oludes täiesti elementaarne.
Selline luksus pole siin aga võimalik. SNV Cameroon’il poleks ei aega ega vahendeid, et midagi nii „suurejoonelist“ läbi viia. Ja COMINSUDi töötajatel on üüriarved ja toidukulud, mida tasuda.
Hakkan üha paremini mõistma, kui ränkade piirangute tingimuses siinsed abiorganisatsioonid töötavad. Võib-olla isegi kõige siirama tahtmise juures oma põhimõtetele kindlaks jääda taandub kõik lõpuks rahale. Ja valik – kui seda niimoodi üldse nimetada saab – on kohati kas nälgimise või mokkade veidi kitsamalt kinni hoidmise vahel.
* * *
Koosoleku lõpuks on mul kadunud igasugune tahtmine uurimisprojektis jätkata – arvestades, et senine välitöö oli mõeldud vaid testifaasina ning ees ootavad veel kaheksa päeva. Ma ei oodanud koosolekust mingeid muutusi; tean, miks asjad on nii nagu nad on. Mis mind aga häirima jääb, on minu enda töö mõttetus. Olemasolevate vahenditega mõõdetavad tulemused on samahästi kui kasutud ning ma lihtsalt ei suudaks nende kogumisel otstarvet näha.
Viktor Frankl räägib inimvõimete piiridest ning sellest, kui määravaks on ükskõik milliste tingimustega toime tulekul neile tähenduse andmine. Inimene on suuteline väga palju saavutama ning väga palju taluma, kui ta usub oma eesmärkide või kannatuste õilsusesse. Kõige lihtsamalt öeldes peab ka tehtaval tööl olema tegija jaoks mingi mõte.
Kolme välitööpäeva jooksul viibisime sõidus kokku 39 tundi, ajanappuse tõttu minimaalse söögi juures. Minu jaoks ei ole see probleem: Skyproff’is töötamine tähendab sageli 10-12 tunniseid päevi küllaltki rasket füüsilist tööd eranditult ebameeldivates tingimustes, ilma võimaluseta tagumikku maha toetada ning käigu pealt võileiba hammustades. Kaheksa eesootavad päeva oleksid küll rasked, kuid mitte midagi ületamatut. Kuni hetkeni, kus kogu sellel pingutusel kaob igasugune mõte.
* * *
Paar päeva pärast koosolekut on Fon soetanud kaalud, mida oma improviseeritud ettekandes nõudsin. Hinnavahe on märgatav: vannitoakaaludest neli korda rohkem (olusid arvestades võin oletada, et need on tulnud kas Foni enda palgast või mingite teiste kulude arvelt). Isegi Bruno on lasknud ehitada arstikabinetist tuttavale mõõdupuule sarnaneva vahendi, mille kohta ta arvamust küsima tuleb. Kas ja mis neist saab, ei oska veel ennustada. Vähemalt on uute kaalude hankimisega lahendatud kõige suurem mõõtmistega seonduv probleem; ülejäänusid on võimalik minimeerida. Vähemalt ei ole eesootav nädal juba eos mõttetuks määratud.
Michi lähetatakse koos Mirabel’iga 4.-11. augustiks Kumbu’sse ning mina olen esialgu suunatud koos Foni, Briani ja Ashley’ga 6.-9. augustiks Wum’i. Hoidun mõtlemast sellele, et isegi nii raskesti kättevõideldud arengutest mõõtevahendite osas põhineb kogu uuring ning selle metodoloogia puudulikel alustel. Kogu tekkinud vastumeelsuse juures on paraku ikkagi mõistetav, miks see nii toimub.
Tean, et vähem kui kuu aja pärast on kogu uuring vormistatud ilusaks, atraktiivseks pakendiks. SNV saab esitada doonoritele oma tulemusi ning näidata probleeme, millega nad tingimata tegelema peaksid – ning COMINSUDi ja minu leitud probleeme pole isegi vaja mainida. Tehakse uusi plaane. Mis siis, et esitletava peegeldus tegelikkusest on kõige muud kui ligilähedaseltki täpne. Et kõigest hoolimata saab lõppdokument kirjeldama reaalsust, mida SNV otsima tuli.
Tegelikud lood ning inimeste probleemid jäävad aga rääkimata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar