Kui üks Buea vabatahtlik vaevleb tüüfuse käes ning Ebola ja koolera tugevdavad oma haaret Kameruni piirialade ümber, olen veetnud viimase töönädala kodus - kõigist võimalikest variantidest - külmetusega.
Tuleb aga tunnistada, et kogemus isegi nii tavapärasest tõvest on siinses keskkonnas omamoodi kiiksuga. Olen harjunud pidama haigeolemist millekski privaatseks, mille alguses sulgen end muust ühiskonnast eemale ning paranedes naasen taas inimeste sekka, jättes vahepealse ainult endale nautimiseks.
Siin on aga Michael toonud igapäevaselt kontorirahva häid soove ja muretsevaid järelepärimisi, et kas ma ikka juba haiglas olen käinud ja kui veel ei ole, et siis kindlasti läheksin. Olen saanud kõnesid Brianilt, Lindalt ja - täna - majaperenaiselt Mrs Fru'lt; koduteel suija't (tiku otsas lihasnäkke) müüv - Michi ja minu ühine sõber - Alisu on mu paranemisega kursis samahästi kui reaalajas.
Briani pakkumise mind haiglasse sõidutada võtsin aga eile ikkagi vastu - arvestades, et mul pole isegi kraadiklaasi ning mind paratsetamooliga varustanud apteekri näost võis arvata, nagu tegemist oleks mulle vaid erandkorras müüdava imerohuga. Kuigi diagnoositi vaid raskekujuline laiskus ning kerge külmetus, sain lisaks hunnikule tablettidele ka põgusa, isikliku pilguheidu kohalikku meditsiinisüsteemi ning oma päris esimese malaariatesti. Pean tunnistama, et lasta end kusagil Aafrikas nõelaga torgata mõjub kujutlusvõimele kui peotäis steroide - mis siis, et laborandil olid kindad kenasti õiges kohas ning süstla võttis ta minu silme all pakist välja.
Michael ning meil praegu külas olevat kolm Buea vabatahtlikku sõidavad homme neljaks päevaks pealinna Yaoundesse, kus sakslased nende seas peavad end kusagil ametiasutuses näitamas käima. Kuigi see jääb ilmselt mu ainsaks võimaluseks Yaoundet näha, siis pigem ikkagi loobun; olen niikuinii juba neli tööpäeva üle lasknud ning väljavaade kummaski suunas kuus tundi silgukarbis loksuda ei ole hetkel just kõige ihaldusväärsem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar