Nad söövad siin keda? // They eat here what now?

Teise välitööpäeva õhtul kohtusime mõlema Batibos tegutsenud meeskonnaga enne kojusõitu põgusaks kehakinnituseks. Kaheteistkümnesse töötundi mahtunud ühe võileiva suuruse söögikorra järel osutasin lihtsalt rampväsinult näpuga sellele, mida Brian ja Bruno külaväljaku äärse varjualuse all tellinud olid. „See“ osutus kaheks keedetud – ning maitselt kartulit meenutavaks – jamsijuureks koos ebamäärast päritolu lihaga. Kuigi iga suutäiega kaasnesid mõttes üsna kriitilised arvustused nii söödava tekstuuri kui maitse osas, siis suure näljaga sai kõik ettekantu sellest hoolimata alla kugistatud.

* * *

Kolmandal päeval järjekordse majapidamise juures oma tegusid tehes lipsab lahtisest ukseavast korraga õue kirju kassipoeg. Pea et loomuliku reaktsioonina kükitan tema juurde maha ning üritan end „kiis-kiis-kiis!“ abil tutvustada, mille peale see miniatuurne rotikott muidugi selja keerab ning rõhutatud ükskõiksusega mind ignoreerima asub.

„Sellest talust siin saavad kohalikud oma kasse,“ teatab Linda mu etoloogilist eksperimenti jälgides.

Hakkan midagi vastama, kuid peatun. Oot-oot. Kui suur on tõenäosus, et teised Angie elanikud käivad siit talust endale lemmikloomi soetamas?

„Sa tahad öelda, et... söögiks?“ üritan eitavat vastust lootes pilti kokku panna.

„Jah! Batibo on ainus küla Loodepiirkonnas – ja vist isegi Kamerunis – kus kasse süüakse. Üks BBC ajakirjanik tuli isegi Doualasse, et sellest lugu kirjutada. Selle pärast ma eile koos teiega ei söönudki,“ selgitab Linda.

Amps?

Kahtlustan esialgu, et ta lihtsalt üritab mind haneks tõmmata. Samas: antud hetkes, kohas ja olukorras ei näi kasside tarvitamine kuidagi mõeldamatuna. Hiljem mainitud artiklit otsides pean tõdema, et Lindal oli õigus – kuigi kommet hea õnne tagamiseks ning pigem rituaalselt kui kõhutäiteks kasse süüa esineb ka teistes piirkondades peale Batibo.

Kui kõik teised kultuurilised omapärad on olnud mõistetavad ning ilma suuremate pingutusteta vastuvõetavad, siis sellega on aga oluliselt keerulisem toime tulla. Kuigi ometi on ju arusaadav, et loomadele omistatavad tähendused varieeruvad kohati väga suurtes ulatustes ning meie tõlgendus kassidest on vaid üks võimalus paljudest. Tõenäoliselt nägin mina kiisu kohale kummardudes pererahva jaoks välja samamoodi nagu meie vaataks kedagi, kes linnast maale sattudes kuuleb esmakordselt nuumsea saatuse kohta ning tahab teda selle peale endaga koju kaasa viia.

Uurisin Bamendasse naastes ääri-veeri oma majaperenaiselt, kuidas ta lastele kassipoega saada meeldiks (talus öeldud hind 4000 franki – ehk umbes 6 eurot – ainult süvendas tahtmist neid sealt kotiga kaasa osta ja vabadusse lasta). Tema eitav vastus polnud tänu Annikeni vahepealsele selgitusele just ootamatu: Kamerunis peetakse kasse pigem parasiitideks kui nummideks koduloomadeks. Seda ka taimetoitlasest proua Fru jaoks, kes vastikusgrimassiga neid igasuguste haiguste levitamises süüdistas ning mu plaani tema järeltulijaid uute lemmikutega õnnistada põhja lasi.

Kokkuvõttes ei tähenda „kass“– nii olemuselt kui välimuselt – Kamerunis päris sama mis Eestis. Kuigi mõlema standardvarustus sisaldab nelja jalga, saba ja vurrusid, kannab kassiks olemine rohkemaid tähendusi kui vastupandamatut soovi hiirte järele joosta või päevad läbi aknalaual peesitada. Kui füsioloogiliselt on siinseid kõutsid kiitsakamad ja väiksemad, siis käitumise poolest meenutavad nad pigem metsloomi – kes nad tegelikult ju ka on. Nagu Ashley ütles, siis vanemaid kasse näeb taludes harva. Täiskasvanuks saades lähevad nad sobival hetkel paariks nädalaks hulkuma, naasevad seejärel mõneks päevaks koju ning lahkuvad siis jäädavalt vihmametsade sügavustesse uut (ja eeldatavasti lühikest, kuid intensiivset) kassielu elama. Need loomad ei ole samad, keda Whiskas’i reklaamides kassimammade poolt paksuks nuumatakse.

Mis ei tähenda, et nad ei tekitaks vastupandamatut soovi neid koju kaasa võtta

Mis puutub kulinaarsetesse seiklustesse Batibos, siis jamsi kõrvale sõin (tõenäoliselt) ikkagi kõigest siga – nagu Linda ütles, siis reeglina sind ikkagi hoiatatakse vähe eksootilisema toidukorra sisaldusest (ning eeldatavasti küsitakse ka teistsugust raha). Igasuguse liha suhtes on see kogemus aga märkimisväärse paranoia tekitanud.

~~ ENG ~~

Before driving back home to Bamenda in the evening of the second field day, we met with the two Batibo survey teams for a quick meal. Having only had a single sandwich during the last twelve hours of work, I simply pointed at whatever it was Brian and Bruno had ordered at the stall by the village square. ‘It’ turned out to be two pieces of boiled cocoyam – a root tasting vaguely like potato – with some meat of dubious origin. Though every mouthful was accompanied by rather critical thoughts about both the taste and texture of the stuff, I nevertheless managed to gobble it all down.

* * *

On the third day of fieldwork, at the next house on a list too long, a kitten suddenly slips out of the open doorway. Being a cat-person by nature, I automatically crouch down next to it and try to make introductions by the very Estonian phrase ‘kiis-kiis-kiis!’ (for the monolingual: kitty-kitty-kitty!'). The miniature ratbag, however, turns its back and pointedly fails to take any notice of my presence.

‘This is the farm where the locals come to buy their cats from,’ announces Linda in response to my ethological experiment, with a knowing look.

I’m about to say something when I stop. Wait a minute. What are the chances that it’s to acquire new pets why other Angie villagers come to this house?

‘You mean… for food?’ I try to put the picture together.

‘Yes, for food! Batibo is the only village in North-West – and possibly in Cameroon – where people eat cats. There was even one BBC journalist who came to Douala to write a story about it. That’s why yesterday I didn’t eat together with you guys,’ explains Linda.

Ah so. Thanks a thousand for the heads-up.

At first I suspect her of simply trying to tease me. Then again: given the time, place and situation, the consumption of cats does not seem entirely impossible. Finding the article Linda mentioned proves she was, indeed, serious – although it is not only in Batibo where people occasionally eat cats for the good luck it is believed to provide.

If all other cultural peculiarities have been understandable and acceptable without any extensive extertion, this one is more difficult to come to terms with. Even though it is clear that the meanings given to animals can vary to great extents and that our interpretation of cats is simply one possibility out of many. It may well be that the people at the farm viewed my obsession with their kitty in a same way we would perceive someone wanting to take a suckling pig home with them after hearing the pink meatbags are only raised for food.

Back in Bamenda, I made careful enquiries about whether my landlady’s children would like a nice little kittycat as their new pet (the price of 4000 francs – or 6 Euros – per kitten only increased the desire to get a bagful, or two). Her rejection did not come as a very big surprise, given that Anniken had briefed me on how people in Cameroon view cats: they are seen as a pest, rather than as cute little pet-pets. This goes even for Mrs Fru, a devout Catholic and vegetarian, who replied with an expression of disgust and the declaration that cats spread all sorts of diseases.

And there went my brilliant plan of kitty rescue.

In conclusion, ‘cat’ – both in essence as well as in appearance – does not mean the same thing in Cameroon than it perhaps does elsewhere. Although both come with four legs, a tail and some whiskers in their standard package, being a cat carries more meanings than simply having a desire to chase mice or spending all days sprawled out on a sunny window-sill. While physiologically the local cats are smaller and scrawnier than the ones back home, in terms of behaviour they resemble more the wild animals they actually are. As Ashley pointed out, you can rarely see any older cats at the farmsteads. When grown up, they go missing for a couple of weeks, return home for a few days and then disappear to the depths of the bush for the remainder of their cat lives (which, I assume, will be short and eventful). These are not the same animals you can see being fed to morbid obesity by cat-ladies on those Whiskas commercials.

As to the culinary adventures in Batibo, it was probably just pork I had with my cocoyam – as Linda said, the usually warn you if the food has more... exotic ingredients in it (and possibly charge you more as well). Nevertheless, it is now quite impossible to view any piece of meat without a deep sense of mistrust.