Ntarikon Road* paisub kammitsematu mägikärestikuna
varaõhtustes ja hilishommikustes autovoogudes ning taltub kespäevas ja uneajaks,
kuid ei peatu kunagi. Mootorimürin ja lõputute taksode ning mootorrataste
signaalid sulanduvad ühtlaseks mühaks, mis on linna hingusest sama lahutamatu
kui tema inimesed ja hooned.
Elu selle kallastel hingab päevadega ühtlases rütmis.
Hommikuinimesed avavad koos päikesetõusuga poodide uksi ning puuviljamüüjad
istuvad maha oma toolidest lettide taha, et kiirustamata päeva ärkamisele kaasa
elada. Toiduvaliku muutumine samade kohtade juures näib olevat omapäraseks
viisiks aja kulgu jälgida. Pärastlõunaks on süüdatud tuled maisitõlvikute ning
banaanigrillide alla, ning kui koos hämarusega ilmuvad sütele prisked kalad ja
tikkude otsas kanatükid, on ilmselgelt päev oma toimetustega ühele poole saanud
ning õhtu võib lähima õlle järele sirutada. Pimeduses hõõguvate söegrillide punakas
kumas on aega lihtsalt koos teistega istuda.
*Ntarikoni tänav, millel asub nii minu elamine kui COMINSUDi
kontor
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar