esmaspäev, 25. august 2014

Kodutänav

Ntarikon Road* paisub kammitsematu mägikärestikuna varaõhtustes ja hilishommikustes autovoogudes ning taltub kespäevas ja uneajaks, kuid ei peatu kunagi. Mootorimürin ja lõputute taksode ning mootorrataste signaalid sulanduvad ühtlaseks mühaks, mis on linna hingusest sama lahutamatu kui tema inimesed ja hooned.


Elu selle kallastel hingab päevadega ühtlases rütmis. Hommikuinimesed avavad koos päikesetõusuga poodide uksi ning puuviljamüüjad istuvad maha oma toolidest lettide taha, et kiirustamata päeva ärkamisele kaasa elada. Toiduvaliku muutumine samade kohtade juures näib olevat omapäraseks viisiks aja kulgu jälgida. Pärastlõunaks on süüdatud tuled maisitõlvikute ning banaanigrillide alla, ning kui koos hämarusega ilmuvad sütele prisked kalad ja tikkude otsas kanatükid, on ilmselgelt päev oma toimetustega ühele poole saanud ning õhtu võib lähima õlle järele sirutada. Pimeduses hõõguvate söegrillide punakas kumas on aega lihtsalt koos teistega istuda.


*Ntarikoni tänav, millel asub nii minu elamine kui COMINSUDi kontor

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar