NB! Järgnev artikkel on kirjutatud hilisõhtul pärast pikka tööpäeva ning kasutades peamiselt avalikult kättesaadavaid netilehekülgi ja raporteid. Akadeemilistele standarditele allikad seega täielikult ei vasta, kuid andmeid omavahel võrreldes olen neile tuginevates väidetes üsnagi kindel. Sapisus on täielikult minu enda oma.
Eile - kolmapäeva - hommikul postitas Arengukoostöö Ümarlaud – Eesti arengukoostööMTÜde
katuseorganisatsioon ning minu praktikaprogrammi vahendaja – oma Facebook’i lehele järmise pildi ja kommentaari:
Kuigi ilmselgelt kirjutatud vaid parimate kavatsustega, on üleskutse lisaks eksitav olemisele suunatud tegelikkuses just nende inimeste huvide vastu, kelle heaoluga seotud küsimusi edendada püütakse. Sõnumi edastamiseks kasutatud valem on lihtne: kasutada üldtuntud hetketrendi juhtimaks tähelepanu tõsisematele probleemidele. Kahjuks on aga tugevalt puudulikud nii teavituse sisu kui vorm.
Järgnev analüüs keskendub Lääne- ja Sahara-tagusele Aafrikale, kuna olen puutunud nende regioonidega kokku nii akadeemiliselt kui vähemal määral - hetkel - vahetu ja isikliku kogemuse läbi. Kindlasti ei ole sobilik kasutada tehtud järeldusi üldistusteks teiste piirkondade suhtes. Põllumajandusliku veetarbimise jätkusuutlikkuse puudumine on mitmel pool maailmas reaalseks ja väga tõsiseks probleemiks[1] - kuid "arengumaad vs lääneriigid" küsimuseks ei saa seda mingil moel pidada.
Puuvillakasvatus
Aafrika suurimateks puuvillatootjateks on Benin, Burkina Faso, Mali ja Tšaad - kollektiivselt tuntud kui C4 ehk Cotton-4 („puuvill-4). Kõigi nelja riigi puhul on märgata teatavaid ühisjooni: maaelanikkonna suur osakaal rahvastikust, madal SKP ning suur majanduslik sõltuvus ühest ainsast toodangust (puuvill moodustas 2006. aasta seisuga 40% nende riikide eksporditulust)[2].
Valdav enamus C4 maade puuvillatoodangust pärineb väiketootjatelt, moodustades maamajapidamiste sissetulekutest läbivalt 50%. Kuigi teiste riikidega võrreldes on tootlikkus suhteliselt madal, kasutatakse puuvillakasvatuseks säästlikke ning elukeskkonnaga arvestavaid meetmeid[3]. Ühe märkimisväärse näitajana võib esile tuua lämmastikupõhiste väetiste kasutamise, mis jääb WTO andmetel [4] Aafrika riikides tugevalt alla maailma keskmisele ning on kuni kolm korda madalam USA ning neli korda madalam Austraalia vastavatest määradest (seejuures ei saa kumbagi viimasest kahest riigist liigitada arengumaade kategooriasse).
Suurimaks väljakutseks C4 ning teiste regiooni puuvillatootjate jaoks (keda võib võrreldes suurte agrotööstustega sisuliselt mahetootjateks lugeda) pole aga mitte keskkonnatingimused, vaid rahvusvahelised kaubandusregulatsioonid. Nimelt on Ühendriikide riikliku puuvillatööstuse tähtsus võrdeline USA mõjuvõimuga WTOs, mis on senimaani paistnud silma hambutusega ameeriklaste puhul samasuguste kaubandusnõuete kehtestamiseks kui nõrgema poliitilise positsiooniga riikide puhul – nagu seda on C4 maad. USA valitsuse toetus riiklikele puuvillatootjatele sisuliselt ületab nende kogutoodangu väärtuse ning garanteerib kindla sissetuleku ka madala tootlusega aastatel [2], [5] – sulgedes samas Ühendriikide turu nende maade toodangule, mille klimaatilised tingimused on puuvilla tootmiseks oluliselt sobilikumad (ehk kus niisutus toimub vihmaperioodidel looduslikult ja ilma lisasekkumiseta).
Mis viib omakorda järgmise punktini.
Aafrika ja vesi
Ligipääs puhtale ja ohutule joogiveele ei varieeru suurel määral mitte ainult maailmajagude, vaid ka regioonide ning isegi riikide piires. ÜRO andmetel on Põhja-Aafrika varustatud puhta joogiveega 92% ulatuses, samas kui vastav näitaja Sahara-taguse Aafrika osas on kõigest 60%.[6]
Seejuures ei ole probleemiks mitte joogiveevarude suunamine põllumajandusse. Vihma- ja põuaperioodide vaheldumine muudavad Sahara-taguses Aafrikas osa aastast veerikkaks ning teise põuaseks, tähendades seega looduslike veeallikate perioodilist ülekoormatust ja veenappust. Suurt rolli mängib puudulik infrastruktuur - mille tagajärgi Kameruni Looderegioonis toiduga kindlustatuse uuringu käigus oma silmaga näha sain. Vee kogumiseks, puhastamiseks ning jaotamiseks mõeldud süsteemid on reeglina kas ebaefektiivsed või puuduvad täielikult - probleem, mille põhjuseid tuleks otsida eeskätt kohalike omavalitsuste vahenditenappusest kui laiemalt nõrgast riiklikust majandusest (mis omakorda on valdaval määral Lääneriikide sekkumise tagajärg). Eeskätt on mõjutatud piirkonnad, kus ligipääs põhjaveele on piiratud (näiteks mägialad või Kameruni põhjaossa jääv Saheli-lähedane tsoon). Samas on ÜRO ning rahvusvaheliste abiorganisatsioonide toel ning sageli kohalike MTÜde eestvedamisel on käivitatud aga mitmeid regionaalseid programme, mille eesmärgiks on parandada maapiirkondade elanikkonna juurdepääsu puhtale joogiveele. Koolera on Põhjaregioonides küll endiselt tõsiseks probleemiks, kuid puuvilla või suhkrurooga - või teiste aregumaadega - pole sellel vähimatki seost.
Hetkel valitseb Sahara-taguses Aafrikas aga vihmaperiood, mis tähendab – olenevalt piirkonnast – igapäevaselt kas vähemalt mõnetunnist sadu või mitmepäevaseid valanguid. Veeküllus, õhuniiskus ning suhteliselt kõrge temperatuur muudavad seega regiooni põllumajanduseks hetkel eriti sobilikuks.
* * *
Suhkruroo tootmisesse jätsin süvenemata, kuna olen teemaga vähem kokku puutunud. Põgusal otsimisel väga sisukaid materjale võimaliku probleemi tõsiduse kohta leida ei õnnestunud. Üks asjassepuutuv raport viitab samas samuti suhkruroo tootmisega kaasneva veejalajälje riikide lõikes suurele varieeruvusele[7]. Kohatu on seega rääkida globaalsest probleemist: igal regioonil on omad sotsiaalsed, majanduslikud, looduslikud ja poliitilised eripärad ning neile tuleb sellisel moel ka läheneda.
Terveilm.ee on jaganud aga pilti, mis kahandab terve ühe mandri koos selle lugematute piirkondlike varieeruvuste, eripärade ja suursuguse ajalooga üheks lihtsaks sõnumiks: Aafrikat võib tervikuna iseloomustada janus lastega. Edastatud pilt ja sõnum ainult kordavad olemasolevaid stereotüüpe ning kahjustavad arusaama Aafrika - ja teiste - riikide probleemidest, mitte ei paranda neid. Lugupidamatusest rääkimata. Näidates fotot oma kohalikele Kameruni kolleegidele ning tõlkides neile kaasnevat teksti sain vastuseks peamiselt nördinud pilke ning kahtlevaid kommentaare postitaja aadressil.
Stereotüübid on eksitavad. Enamasti põhineb nende kasutamine vähesel informeeritusel ja pealiskaudsusel, ning võivad ilma süvenemiseta viia ettarvamatute tagajärgedeni. Puuvillatoodete tarbimist piirava soovituse kuuldavõtmine võib seejuures potentsiaalselt avaldada laiaulatuslikku negatiivset mõju Aafrika väiketootjatele, kes niikuinii on majanduslikult ebakindlas olukorras. Suurtööstused – kelle seas domineerivad sektorit teiste seas ka USA ja Austraalia – kohanevad tänu kapitali olemasolule ja majanduslikule kindlustatusele seejuures tarbimise vähenemisega oluliselt paremini kui väiketootjad, kelle jaoks võib tegemist olla nende ainukese sissetulekuallikaga. Boikott puuvillatoodetele võib mõne Lääne (mitte ameeriklase, kuna nende toodang ja siseturg on kaitstud valitsuse regulatsioonide ja maksurahaga) ettevõtja jaoks tähendada näiteks küll ebameeldivaid takistusi uue auto ostmisel, kuid oma sissetulekus eranditult isiklikust maatükist sõltuva Mali põllumehe ja tema perekonna jaoks on tegemist hoopis teise kaalukategooriaga.
Kokkuvõtteks. Ameerika ja Aafrika veesüsteemid on omavahel seotud vaid globaalse gaasivahetuse läbi ning endale ämbritäie krae vahele kallamine mõjutab januseid umbes sama palju kui oma taldriku tühjaks söömine näljahädasid (mis on enamikel juhtudel seotud mitte toidu puuduse – laiaulatuslikud näljahädad leiavad sageli aset toidukülluse tingimustes – vaid kas piiratud füüsilise või varalise ligipääsuga toidukaupadele. Mis on juba täiesti omaette teema).
Kokkuvõte number kaks. Ostke Aafrika päritolu puuvillatooteid.
P.S. Suur kiusatus on mõlemad fotod taaslavastada; mustanahaliste osalistega end veega üle kallamas ning valgenahaline almust saamas. Selline olukord on täpselt sama reaalne kui "originaal". Pigem on probleemiks oma siinsetele tuttavatele veenvalt selgitada, miks nad sellega nõus peaksid olema.
Viited
[2] Lee and Smith, 2006, "The Political Economy of Small African states in the WTO", The Round Table: The Commonwealth Journal of International Affairs, 97:395, pp 259-271 (võin soovi korral meilitsi jagada)
Oleksin pidanud seda juba varem lugema. Tubli oled. Võitled üldistuste, stereotüüpide ja pinnapealsuse vastu. Siiralt loodan, et lased selle kusagil avaldada ka ehk mitte nii isiklikul tasandil, aga üldiselt ma usun, et see oleks igaühele kasulik lugemine.
VastaKustuta