Africa is Not a Country

NB! The following article was written late one evening after a long day at work, mainly using publicly accessible websites and digital reports. While it does not entirely satisfy academic requirements for citations, I am fairly confident in the validity of my arguments after having cross-checked what the sources claim. All of the bile is entirely my own.

The Estonian Roundtable for Development Cooperation – the umbrella organisation for Estonian development NGOs and the mediator for my volunteer programme – posted the following picture and comment on their Facebook page (see below the photo for my translation):

'An excellent, emotional picture that shows the essence of the problem not only in Africa, but in developing countries vs the Western world in general. Unfortunately, the photo doesn't show a solution – water issues in developing countries won’t be solved when we in Estonia refrain from pouring water on ourselves.
However, we can help by, for example, wearing less clothes made of cotton or by not buying products containing cane sugar, both of which take the developing countries enormous amounts of water to grow.'

Although clearly written with only the best intentions in mind, the message is not only misleading but actually directed against the interests of the people it supposedly seeks to support. The tactic used is a simple one: use the current viral trend to bring attention to serious issues. Unfortunately, both the content as well as form of the appeal are seriously flawed.

The following analysis focuses on West- and Sub-Saharan Africa, as these are the areas I have had some exposure to in my academic studies as well as – being based in Cameroon at the moment – through personal contact. Under no circumstances should the conclusions here be used to make generalisations about other regions. Unsustainable use of water in agriculture is a very real and a very serious issue in many places around the world[1] – but by no means can it be reduced to a simple contradistinction of ‘developing countries vs the Western world’.

Cotton production

The main cotton producers in Africa are Benin, Burkina Faso, Mali, and Chad – collectively known as the C4, i.e. Cotton 4. All four countries share a number of characteristics, such as a high percentage of rural population, low GDP, and significant reliance on one main export article (in 2006, cotton amounted to 40% of the total export revenue for each country)[2].

Most of the cotton produced by C4 countries comes from small-scale farmers, providing about 50% of income in rural areas. Although production volumes are relatively low compared to other countries, the growing methods are generally sustainable and environmentally friendly[3]. One notable example of differences with other producers is the use of nitrogen-based fertilisers. According to WTO, the use of nitrogen in African cotton production is well below the world average, and up to three times less than in the USA and four times less than in Australia[4] (although neither of those two countries could be described as ‘developing economies’).

The main challenge for the C4 and other cotton producers in the region (who could be almost seen as ‘green’ or eco-friendly producers in comparison to large agro-industries) is not the environment, but international trade regulations. Namely, the importance of domestic cotton production in the United States is proportional to the U.S. influence in the WTO which so far has been remarkably ineffective in enforcing the same free trade regulations on America it requires from other, politically less powerful states – such as the C4. The government subsidies to U.S. cotton farmers basically exceed the value of annual production and guarantee a steady income even during years when the crops are poor [2], [5] – while at the same time closing the U.S. market to the production of countries with comparatively more suitable climate conditions (i.e. where irrigation occurs naturally and with little intervention).

Which takes us to the next point.

Africa and water

Access to clean and safe drinking water does not only vary greatly between continents, but also within regions and even in the same one country. According to the United Nations, 92 per cent of North Africa can enjoy access to clean drinking water, whereas in Sub-Saharan Africa the same indicator is only 60 per cent[6].

However, the channeling of drinking water to agriculture is not the problem. The interchange between wet and dry seasons in Sub-Saharan Africa mean periods of water abundance and periods of drought when natural water sources are overused and dry up. The lack of infrastructure is also a critical element – the effects of which I got to see with my own eyes while conducting the Food and Nutrition Security survey in North West Cameroon. The systems for collecting, treating and distributing water are either insufficient or simply not there, due to the lack of funds on the part of the local governments and because of the weak economy in general (which, in turn, is largely the result of Western interference). The regions where access to ground water (such as mountain areas or the Sahelian zone in North and Far North Cameroon) is limited are most severely affected. At the same time, the UN and international development organisations – most often with the help of local NGOs and CSOs – have initiated several regional programmes (so-called ‘WASH’ projects) aimed at improving access to clean and safe drinking water in rural areas. While Cholera continues to be a significant problem in the Northern regions of Cameroon, it does not have the slightest connection with cotton or sugar cane – or with other developing countries, for that matter – in terms of causal relationships.

At the moment, however, it is rain season in Sub-Saharan Africa, meaning – depending on the region – daily showers that can be a few hours to a few days in length. The abundance of water, humidity and relatively high temperature thus make the region especially suitable for agriculture at the moment. 

* * *

I will not go into detail with cane sugar production, as I have very little knowledge about the topic. A cursory search yielded no significant materials on the severity of the possible problem. The one report referred to here does note a great variation in the water footprint of cane sugar production between states[7]. It is thus unreasonable to talk about a global problem: every region has its own social, economic, environmental and political particularities, and they should be approached contextually.

Terveilm.ee, however, has shared a picture that reduces an entire continent with its countless regional variations, characteristics and distinguished history into one simple message: the whole of Africa can be represented with an image of thirsty children. The picture with the accompanying message only replicates existing stereotypes and does more to damage the understanding of problems experienced in African - and other - countries than to solve them. When I showed the photo and a translation of the text to my Cameroonian colleagues, they replied with indignant looks and expressed doubts about the competence of the author.

Stereotypes are misleading. Most often they are based on shallowness and a lack of knowledge, and can lead to unpredictable consequences. Taking to heart the warning against buying cotton clothes could potentially have extensive, negative impact on African subsistence farmers who already are in an economically fragile situation. Large agro-industries – where the sector is dominated by the U.S. and Australia, among others – are a lot more flexible at adjusting to fluctuations in market demands thanks to more extensive capital and better economic stability. At the same time, cotton can easily be the main or only source of income for households in countries with few financial guarantees for small producers. Boycott against products made of cotton could perhaps mean unpleasantness for some Western businessman by not being able to afford a second new car (things are better in the States, where production and domestic market are protected by government subsidies and tax money), but it is a completely different category for a Malian farmer and his family exclusively dependent on their small plot of land for income.

In conclusion, the water systems in the U.S. and Africa are only connected through the global gas exchange and not pouring a bucket of water onto yourself affects the thirsty about as much finishing the food on your plate helps starving children (even though most cases of famine have more to do with physical or financial access than actual lack of food – often occurring in situations where there is otherwise an abundance of sustenance. But this is a completely different topic).

Conclusion number two. Buy products made of African cotton.

P.S. I am really tempted to recreate both photos: with black-skinned individuals soaking themselves and a white person receiving alms instead. Such a situation is equally possible as the original. The main challenge would be to adequately explain to my local acquaintances why on Earth should they find it a good idea.

References

[1] http://ejfoundation.org/cotton/cotton-and-water

[2] Lee and Smith, 2006, "The Political Economy of Small African states in the WTO", The Round Table: The Commonwealth Journal of International Affairs, 97:395, pp 259-271 (I am happy to share the article via e-mail)

[3] http://www.cotton-made-in-africa.com/en/african-cotton.html

[4] http://www.wto.org/english/news_e/news13_e/cdac_21jun13_e.htm

[5] http://starmanns1.wordpress.com/2010/11/28/us-taxpayers-pay-147-millyear-for-us-cotton-farmers-to-keep-farmers-in-west-africa-in-poverty/

[6] http://www.un.org/waterforlifedecade/africa.shtml

[7] http://www.waterfootprint.org/Reports/Report38-WaterFootprint-sweeteners-ethanol.pdf

  

Janustest (ameerik)lastest

NB! Järgnev artikkel on kirjutatud hilisõhtul pärast pikka tööpäeva ning kasutades peamiselt avalikult kättesaadavaid netilehekülgi ja raporteid. Akadeemilistele standarditele allikad seega täielikult ei vasta, kuid andmeid omavahel võrreldes olen neile tuginevates väidetes üsnagi kindel. Sapisus on täielikult minu enda oma.

Eile - kolmapäeva - hommikul postitas Arengukoostöö Ümarlaud – Eesti arengukoostööMTÜde katuseorganisatsioon ning minu praktikaprogrammi vahendaja  – oma Facebook’i lehele järmise pildi ja kommentaari:

Kuigi ilmselgelt kirjutatud vaid parimate kavatsustega, on üleskutse lisaks eksitav olemisele suunatud tegelikkuses just nende inimeste huvide vastu, kelle heaoluga seotud küsimusi edendada püütakse. Sõnumi edastamiseks kasutatud valem on lihtne: kasutada üldtuntud hetketrendi juhtimaks tähelepanu tõsisematele probleemidele. Kahjuks on aga tugevalt puudulikud nii teavituse sisu kui vorm.

Järgnev analüüs keskendub Lääne- ja Sahara-tagusele Aafrikale, kuna olen puutunud nende regioonidega kokku nii akadeemiliselt kui vähemal määral - hetkel - vahetu ja isikliku kogemuse läbi. Kindlasti ei ole sobilik kasutada tehtud järeldusi üldistusteks teiste piirkondade suhtes. Põllumajandusliku veetarbimise jätkusuutlikkuse puudumine on mitmel pool maailmas reaalseks ja väga tõsiseks probleemiks[1] - kuid "arengumaad vs lääneriigid" küsimuseks ei saa seda mingil moel pidada.

Puuvillakasvatus

Aafrika suurimateks puuvillatootjateks on Benin, Burkina Faso, Mali ja Tšaad - kollektiivselt tuntud kui C4 ehk Cotton-4 („puuvill-4). Kõigi nelja riigi puhul on märgata teatavaid ühisjooni: maaelanikkonna suur osakaal rahvastikust, madal SKP ning suur majanduslik sõltuvus ühest ainsast toodangust (puuvill moodustas 2006. aasta seisuga 40% nende riikide eksporditulust)[2].

Valdav enamus C4 maade puuvillatoodangust pärineb väiketootjatelt, moodustades maamajapidamiste sissetulekutest läbivalt 50%. Kuigi teiste riikidega võrreldes on tootlikkus suhteliselt madal, kasutatakse puuvillakasvatuseks säästlikke ning elukeskkonnaga arvestavaid meetmeid[3]. Ühe märkimisväärse näitajana võib esile tuua lämmastikupõhiste väetiste kasutamise, mis jääb WTO andmetel [4] Aafrika riikides tugevalt alla maailma keskmisele ning on kuni kolm korda madalam USA ning neli korda madalam Austraalia vastavatest määradest (seejuures ei saa kumbagi viimasest kahest riigist liigitada arengumaade kategooriasse).

Suurimaks väljakutseks C4 ning teiste regiooni puuvillatootjate jaoks (keda võib võrreldes suurte agrotööstustega sisuliselt mahetootjateks lugeda) pole aga mitte keskkonnatingimused, vaid rahvusvahelised kaubandusregulatsioonid. Nimelt on Ühendriikide riikliku puuvillatööstuse tähtsus võrdeline USA mõjuvõimuga WTOs, mis on senimaani paistnud silma hambutusega ameeriklaste puhul samasuguste kaubandusnõuete kehtestamiseks kui nõrgema poliitilise positsiooniga riikide puhul – nagu seda on C4 maad. USA valitsuse toetus riiklikele puuvillatootjatele sisuliselt ületab nende kogutoodangu väärtuse ning garanteerib kindla sissetuleku ka madala tootlusega aastatel [2], [5] – sulgedes samas Ühendriikide turu nende maade toodangule, mille klimaatilised tingimused on puuvilla tootmiseks oluliselt sobilikumad (ehk kus niisutus toimub vihmaperioodidel looduslikult ja ilma lisasekkumiseta).

Mis viib omakorda järgmise punktini.

Aafrika ja vesi

Ligipääs puhtale ja ohutule joogiveele ei varieeru suurel määral mitte ainult maailmajagude, vaid ka regioonide ning isegi riikide piires. ÜRO andmetel on Põhja-Aafrika varustatud puhta joogiveega 92% ulatuses, samas kui vastav näitaja Sahara-taguse Aafrika osas on kõigest 60%.[6]

Seejuures ei ole probleemiks mitte joogiveevarude suunamine põllumajandusse. Vihma- ja põuaperioodide vaheldumine muudavad Sahara-taguses Aafrikas osa aastast veerikkaks ning teise põuaseks, tähendades seega looduslike veeallikate perioodilist ülekoormatust ja veenappust. Suurt rolli mängib puudulik infrastruktuur - mille tagajärgi Kameruni Looderegioonis toiduga kindlustatuse uuringu käigus oma silmaga näha sain. Vee kogumiseks, puhastamiseks ning jaotamiseks mõeldud süsteemid on reeglina kas ebaefektiivsed või puuduvad täielikult - probleem, mille põhjuseid tuleks otsida eeskätt kohalike omavalitsuste vahenditenappusest kui laiemalt nõrgast riiklikust majandusest (mis omakorda on valdaval määral Lääneriikide sekkumise tagajärg). Eeskätt on mõjutatud piirkonnad, kus ligipääs põhjaveele on piiratud (näiteks mägialad või Kameruni põhjaossa jääv Saheli-lähedane tsoon). Samas on ÜRO ning rahvusvaheliste abiorganisatsioonide toel ning sageli kohalike MTÜde eestvedamisel on käivitatud aga mitmeid regionaalseid programme, mille eesmärgiks on parandada maapiirkondade elanikkonna juurdepääsu puhtale joogiveele. Koolera on Põhjaregioonides küll endiselt tõsiseks probleemiks, kuid puuvilla või suhkrurooga - või teiste aregumaadega - pole sellel vähimatki seost.

Hetkel valitseb Sahara-taguses Aafrikas aga vihmaperiood, mis tähendab – olenevalt piirkonnast – igapäevaselt kas vähemalt mõnetunnist sadu või mitmepäevaseid valanguid. Veeküllus, õhuniiskus ning suhteliselt kõrge temperatuur muudavad seega regiooni põllumajanduseks hetkel eriti sobilikuks.

* * *

Suhkruroo tootmisesse jätsin süvenemata, kuna olen teemaga vähem kokku puutunud. Põgusal otsimisel väga sisukaid materjale võimaliku probleemi tõsiduse kohta leida ei õnnestunud. Üks asjassepuutuv raport viitab samas samuti suhkruroo tootmisega kaasneva veejalajälje riikide lõikes suurele varieeruvusele[7]. Kohatu on seega rääkida globaalsest probleemist: igal regioonil on omad sotsiaalsed, majanduslikud, looduslikud ja poliitilised eripärad ning neile tuleb sellisel moel ka läheneda.

Terveilm.ee on jaganud aga pilti, mis kahandab terve ühe mandri koos selle lugematute piirkondlike varieeruvuste, eripärade ja suursuguse ajalooga üheks lihtsaks sõnumiks: Aafrikat võib tervikuna iseloomustada janus lastega. Edastatud pilt ja sõnum ainult kordavad olemasolevaid stereotüüpe ning kahjustavad arusaama Aafrika - ja teiste - riikide probleemidest, mitte ei paranda neid. Lugupidamatusest rääkimata. Näidates fotot oma kohalikele Kameruni kolleegidele ning tõlkides neile kaasnevat teksti sain vastuseks peamiselt nördinud pilke ning kahtlevaid kommentaare postitaja aadressil.

Stereotüübid on eksitavad. Enamasti põhineb nende kasutamine vähesel informeeritusel ja pealiskaudsusel, ning võivad ilma süvenemiseta viia ettarvamatute tagajärgedeni. Puuvillatoodete tarbimist piirava soovituse kuuldavõtmine võib seejuures potentsiaalselt avaldada laiaulatuslikku negatiivset mõju Aafrika väiketootjatele, kes niikuinii on majanduslikult ebakindlas olukorras. Suurtööstused – kelle seas domineerivad sektorit teiste seas ka USA ja Austraalia – kohanevad tänu kapitali olemasolule ja majanduslikule kindlustatusele seejuures tarbimise vähenemisega oluliselt paremini kui väiketootjad, kelle jaoks võib tegemist olla nende ainukese sissetulekuallikaga. Boikott puuvillatoodetele võib mõne Lääne (mitte ameeriklase, kuna nende toodang ja siseturg on kaitstud valitsuse regulatsioonide ja maksurahaga) ettevõtja jaoks tähendada näiteks küll ebameeldivaid takistusi uue auto ostmisel, kuid oma sissetulekus eranditult isiklikust maatükist sõltuva Mali põllumehe ja tema perekonna jaoks on tegemist hoopis teise kaalukategooriaga.

Kokkuvõtteks. Ameerika ja Aafrika veesüsteemid on omavahel seotud vaid globaalse gaasivahetuse läbi ning endale ämbritäie krae vahele kallamine mõjutab januseid umbes sama palju kui oma taldriku tühjaks söömine näljahädasid (mis on enamikel juhtudel seotud mitte toidu puuduse – laiaulatuslikud näljahädad leiavad sageli aset toidukülluse tingimustes – vaid kas piiratud füüsilise või varalise ligipääsuga toidukaupadele. Mis on juba täiesti omaette teema).

Kokkuvõte number kaks. Ostke Aafrika päritolu puuvillatooteid.

P.S. Suur kiusatus on mõlemad fotod taaslavastada; mustanahaliste osalistega end veega üle kallamas ning valgenahaline almust saamas. Selline olukord on täpselt sama reaalne kui "originaal". Pigem on probleemiks oma siinsetele tuttavatele veenvalt selgitada, miks nad sellega nõus peaksid olema.

Viited

[1] http://ejfoundation.org/cotton/cotton-and-water

[2] Lee and Smith, 2006, "The Political Economy of Small African states in the WTO", The Round Table: The Commonwealth Journal of International Affairs, 97:395, pp 259-271 (võin soovi korral meilitsi jagada)

[3] http://www.cotton-made-in-africa.com/en/african-cotton.html

[4] http://www.wto.org/english/news_e/news13_e/cdac_21jun13_e.htm

[5] http://starmanns1.wordpress.com/2010/11/28/us-taxpayers-pay-147-millyear-for-us-cotton-farmers-to-keep-farmers-in-west-africa-in-poverty/

[6] http://www.un.org/waterforlifedecade/africa.shtml

[7] http://www.waterfootprint.org/Reports/Report38-WaterFootprint-sweeteners-ethanol.pdf

   

Kodutänav

Ntarikon Road* paisub kammitsematu mägikärestikuna varaõhtustes ja hilishommikustes autovoogudes ning taltub kespäevas ja uneajaks, kuid ei peatu kunagi. Mootorimürin ja lõputute taksode ning mootorrataste signaalid sulanduvad ühtlaseks mühaks, mis on linna hingusest sama lahutamatu kui tema inimesed ja hooned.

Elu selle kallastel hingab päevadega ühtlases rütmis. Hommikuinimesed avavad koos päikesetõusuga poodide uksi ning puuviljamüüjad istuvad maha oma toolidest lettide taha, et kiirustamata päeva ärkamisele kaasa elada. Toiduvaliku muutumine samade kohtade juures näib olevat omapäraseks viisiks aja kulgu jälgida. Pärastlõunaks on süüdatud tuled maisitõlvikute ning banaanigrillide alla, ning kui koos hämarusega ilmuvad sütele prisked kalad ja tikkude otsas kanatükid, on ilmselgelt päev oma toimetustega ühele poole saanud ning õhtu võib lähima õlle järele sirutada. Pimeduses hõõguvate söegrillide punakas kumas on aega lihtsalt koos teistega istuda.

*Ntarikoni tänav, millel asub nii minu elamine kui COMINSUDi kontor

Nad söövad siin keda? // They eat here what now?

Teise välitööpäeva õhtul kohtusime mõlema Batibos tegutsenud meeskonnaga enne kojusõitu põgusaks kehakinnituseks. Kaheteistkümnesse töötundi mahtunud ühe võileiva suuruse söögikorra järel osutasin lihtsalt rampväsinult näpuga sellele, mida Brian ja Bruno külaväljaku äärse varjualuse all tellinud olid. „See“ osutus kaheks keedetud – ning maitselt kartulit meenutavaks – jamsijuureks koos ebamäärast päritolu lihaga. Kuigi iga suutäiega kaasnesid mõttes üsna kriitilised arvustused nii söödava tekstuuri kui maitse osas, siis suure näljaga sai kõik ettekantu sellest hoolimata alla kugistatud.

* * *

Kolmandal päeval järjekordse majapidamise juures oma tegusid tehes lipsab lahtisest ukseavast korraga õue kirju kassipoeg. Pea et loomuliku reaktsioonina kükitan tema juurde maha ning üritan end „kiis-kiis-kiis!“ abil tutvustada, mille peale see miniatuurne rotikott muidugi selja keerab ning rõhutatud ükskõiksusega mind ignoreerima asub.

„Sellest talust siin saavad kohalikud oma kasse,“ teatab Linda mu etoloogilist eksperimenti jälgides.

Hakkan midagi vastama, kuid peatun. Oot-oot. Kui suur on tõenäosus, et teised Angie elanikud käivad siit talust endale lemmikloomi soetamas?

„Sa tahad öelda, et... söögiks?“ üritan eitavat vastust lootes pilti kokku panna.

„Jah! Batibo on ainus küla Loodepiirkonnas – ja vist isegi Kamerunis – kus kasse süüakse. Üks BBC ajakirjanik tuli isegi Doualasse, et sellest lugu kirjutada. Selle pärast ma eile koos teiega ei söönudki,“ selgitab Linda.

Amps?

Kahtlustan esialgu, et ta lihtsalt üritab mind haneks tõmmata. Samas: antud hetkes, kohas ja olukorras ei näi kasside tarvitamine kuidagi mõeldamatuna. Hiljem mainitud artiklit otsides pean tõdema, et Lindal oli õigus – kuigi kommet hea õnne tagamiseks ning pigem rituaalselt kui kõhutäiteks kasse süüa esineb ka teistes piirkondades peale Batibo.

Kui kõik teised kultuurilised omapärad on olnud mõistetavad ning ilma suuremate pingutusteta vastuvõetavad, siis sellega on aga oluliselt keerulisem toime tulla. Kuigi ometi on ju arusaadav, et loomadele omistatavad tähendused varieeruvad kohati väga suurtes ulatustes ning meie tõlgendus kassidest on vaid üks võimalus paljudest. Tõenäoliselt nägin mina kiisu kohale kummardudes pererahva jaoks välja samamoodi nagu meie vaataks kedagi, kes linnast maale sattudes kuuleb esmakordselt nuumsea saatuse kohta ning tahab teda selle peale endaga koju kaasa viia.

Uurisin Bamendasse naastes ääri-veeri oma majaperenaiselt, kuidas ta lastele kassipoega saada meeldiks (talus öeldud hind 4000 franki – ehk umbes 6 eurot – ainult süvendas tahtmist neid sealt kotiga kaasa osta ja vabadusse lasta). Tema eitav vastus polnud tänu Annikeni vahepealsele selgitusele just ootamatu: Kamerunis peetakse kasse pigem parasiitideks kui nummideks koduloomadeks. Seda ka taimetoitlasest proua Fru jaoks, kes vastikusgrimassiga neid igasuguste haiguste levitamises süüdistas ning mu plaani tema järeltulijaid uute lemmikutega õnnistada põhja lasi.

Kokkuvõttes ei tähenda „kass“– nii olemuselt kui välimuselt – Kamerunis päris sama mis Eestis. Kuigi mõlema standardvarustus sisaldab nelja jalga, saba ja vurrusid, kannab kassiks olemine rohkemaid tähendusi kui vastupandamatut soovi hiirte järele joosta või päevad läbi aknalaual peesitada. Kui füsioloogiliselt on siinseid kõutsid kiitsakamad ja väiksemad, siis käitumise poolest meenutavad nad pigem metsloomi – kes nad tegelikult ju ka on. Nagu Ashley ütles, siis vanemaid kasse näeb taludes harva. Täiskasvanuks saades lähevad nad sobival hetkel paariks nädalaks hulkuma, naasevad seejärel mõneks päevaks koju ning lahkuvad siis jäädavalt vihmametsade sügavustesse uut (ja eeldatavasti lühikest, kuid intensiivset) kassielu elama. Need loomad ei ole samad, keda Whiskas’i reklaamides kassimammade poolt paksuks nuumatakse.

Mis ei tähenda, et nad ei tekitaks vastupandamatut soovi neid koju kaasa võtta

Mis puutub kulinaarsetesse seiklustesse Batibos, siis jamsi kõrvale sõin (tõenäoliselt) ikkagi kõigest siga – nagu Linda ütles, siis reeglina sind ikkagi hoiatatakse vähe eksootilisema toidukorra sisaldusest (ning eeldatavasti küsitakse ka teistsugust raha). Igasuguse liha suhtes on see kogemus aga märkimisväärse paranoia tekitanud.

~~ ENG ~~

Before driving back home to Bamenda in the evening of the second field day, we met with the two Batibo survey teams for a quick meal. Having only had a single sandwich during the last twelve hours of work, I simply pointed at whatever it was Brian and Bruno had ordered at the stall by the village square. ‘It’ turned out to be two pieces of boiled cocoyam – a root tasting vaguely like potato – with some meat of dubious origin. Though every mouthful was accompanied by rather critical thoughts about both the taste and texture of the stuff, I nevertheless managed to gobble it all down.

* * *

On the third day of fieldwork, at the next house on a list too long, a kitten suddenly slips out of the open doorway. Being a cat-person by nature, I automatically crouch down next to it and try to make introductions by the very Estonian phrase ‘kiis-kiis-kiis!’ (for the monolingual: kitty-kitty-kitty!'). The miniature ratbag, however, turns its back and pointedly fails to take any notice of my presence.

‘This is the farm where the locals come to buy their cats from,’ announces Linda in response to my ethological experiment, with a knowing look.

I’m about to say something when I stop. Wait a minute. What are the chances that it’s to acquire new pets why other Angie villagers come to this house?

‘You mean… for food?’ I try to put the picture together.

‘Yes, for food! Batibo is the only village in North-West – and possibly in Cameroon – where people eat cats. There was even one BBC journalist who came to Douala to write a story about it. That’s why yesterday I didn’t eat together with you guys,’ explains Linda.

Ah so. Thanks a thousand for the heads-up.

At first I suspect her of simply trying to tease me. Then again: given the time, place and situation, the consumption of cats does not seem entirely impossible. Finding the article Linda mentioned proves she was, indeed, serious – although it is not only in Batibo where people occasionally eat cats for the good luck it is believed to provide.

If all other cultural peculiarities have been understandable and acceptable without any extensive extertion, this one is more difficult to come to terms with. Even though it is clear that the meanings given to animals can vary to great extents and that our interpretation of cats is simply one possibility out of many. It may well be that the people at the farm viewed my obsession with their kitty in a same way we would perceive someone wanting to take a suckling pig home with them after hearing the pink meatbags are only raised for food.

Back in Bamenda, I made careful enquiries about whether my landlady’s children would like a nice little kittycat as their new pet (the price of 4000 francs – or 6 Euros – per kitten only increased the desire to get a bagful, or two). Her rejection did not come as a very big surprise, given that Anniken had briefed me on how people in Cameroon view cats: they are seen as a pest, rather than as cute little pet-pets. This goes even for Mrs Fru, a devout Catholic and vegetarian, who replied with an expression of disgust and the declaration that cats spread all sorts of diseases.

And there went my brilliant plan of kitty rescue.

In conclusion, ‘cat’ – both in essence as well as in appearance – does not mean the same thing in Cameroon than it perhaps does elsewhere. Although both come with four legs, a tail and some whiskers in their standard package, being a cat carries more meanings than simply having a desire to chase mice or spending all days sprawled out on a sunny window-sill. While physiologically the local cats are smaller and scrawnier than the ones back home, in terms of behaviour they resemble more the wild animals they actually are. As Ashley pointed out, you can rarely see any older cats at the farmsteads. When grown up, they go missing for a couple of weeks, return home for a few days and then disappear to the depths of the bush for the remainder of their cat lives (which, I assume, will be short and eventful). These are not the same animals you can see being fed to morbid obesity by cat-ladies on those Whiskas commercials.

As to the culinary adventures in Batibo, it was probably just pork I had with my cocoyam – as Linda said, the usually warn you if the food has more... exotic ingredients in it (and possibly charge you more as well). Nevertheless, it is now quite impossible to view any piece of meat without a deep sense of mistrust.
  

Haiguslehel

Kui üks Buea vabatahtlik vaevleb tüüfuse käes ning Ebola ja koolera tugevdavad oma haaret Kameruni piirialade ümber, olen veetnud viimase töönädala kodus - kõigist võimalikest variantidest - külmetusega.

Tuleb aga tunnistada, et kogemus isegi nii tavapärasest tõvest on siinses keskkonnas omamoodi kiiksuga. Olen harjunud pidama haigeolemist millekski privaatseks, mille alguses sulgen end muust ühiskonnast eemale ning paranedes naasen taas inimeste sekka, jättes vahepealse ainult endale nautimiseks.

Siin on aga Michael toonud igapäevaselt kontorirahva häid soove ja muretsevaid järelepärimisi, et kas ma ikka juba haiglas olen käinud ja kui veel ei ole, et siis kindlasti läheksin. Olen saanud kõnesid Brianilt, Lindalt ja - täna - majaperenaiselt Mrs Fru'lt; koduteel suija't (tiku otsas lihasnäkke) müüv - Michi ja minu ühine sõber - Alisu on mu paranemisega kursis samahästi kui reaalajas.

Briani pakkumise mind haiglasse sõidutada võtsin aga eile ikkagi vastu - arvestades, et mul pole isegi kraadiklaasi ning mind paratsetamooliga varustanud apteekri näost võis arvata, nagu tegemist oleks mulle vaid erandkorras müüdava imerohuga. Kuigi diagnoositi vaid raskekujuline laiskus ning kerge külmetus, sain lisaks hunnikule tablettidele ka põgusa, isikliku pilguheidu kohalikku meditsiinisüsteemi ning oma päris esimese malaariatesti. Pean tunnistama, et lasta end kusagil Aafrikas nõelaga torgata mõjub kujutlusvõimele kui peotäis steroide - mis siis, et laborandil olid kindad kenasti õiges kohas ning süstla võttis ta minu silme all pakist välja.

Michael ning meil praegu külas olevat kolm Buea vabatahtlikku sõidavad homme neljaks päevaks pealinna Yaoundesse, kus sakslased nende seas peavad end kusagil ametiasutuses näitamas käima. Kuigi see jääb ilmselt mu ainsaks võimaluseks Yaoundet näha, siis pigem ikkagi loobun; olen niikuinii juba neli tööpäeva üle lasknud ning väljavaade kummaski suunas kuus tundi silgukarbis loksuda ei ole hetkel just kõige ihaldusväärsem.

Välipäevik. Osa IV

Eessõna: kirjutasin järgnevat teksti – arvestamata hilisemaid parandusi – öösel vastu tänast üle kahe tunni ning olen seda eelnevalt üle nädala endas seedinud. Ma ei tea endiselt, kas püüd esitada võimalikult ausat pilti kaalub üles sellest sündida võiva kahju; arvestades, et palju öeldust põhineb minu enda tõlgendustel ning võib sisaldada – ilmselt sisaldabki – möödarääkimisi ja valestimõistmisi. Järgnevat tuleks seega võtta rangelt kui minu isiklikku kogemust.


Kolm välitööpäeva on jätnud näriva häiritustunde, mis aegamisi järjest süveneb. Koolitusruumis kuuldud õpetused ning näpunäited ei näi enam kaugeltki mitte sisukad ja aukartustäratavad; iga praktikas kerkinud takistuse ning selle lahendamisega avaldub nii küsitluse ülesehituses kui metodoloogias järjekordseid auke.

Pühapäeva õhtu enne vahekokkuvõtteks ette nähtud esmaspäevast koosolekut veedan sirvides dokumenti, mille koolitusel Bruno käest küsisin. Tegemist on juhendiga, mille alusel SNV uuringu koostas – materjal, millega vähemalt teoreetiliselt peaksid kõik küsitlejad kursis olema. Minu hämmastus järjest suureneb. Kohati annab dokument selgeid korraldusi vältimaks vigu, mida vist kõik meeskonnad praeguseks teinud on. Teen märkmeid, üritan oma ärritumist kontrolli all hoida ning mõtlen, mida koosolekul öelda saaksin.

Tean, et tegelikult mul erilist mõju ei saa olema. Tean ka, et tulemuste puudusest hoolimata pean tegema seda, mis tundub minu jaoks õige. Nii puudulik kui uuring ka ei oleks, on selle läbiviimine kõigi osapoolte huvides – tulemused ning nende objektiivsus, paraku, jäävad teisejärguliseks. Briani, Linda ning teiste käest küsimushaaval pilti kokku pannes jõuan kokkuvõtteni, mida koolis erinevate näidete puhul arengukoostöö ebaefektiivsusest korduvalt ja korduvalt kohanud olen.

Küsimustiku on koostanud Hollandi abiorganisatsiooni SNV kohalik haru. Valitsus on otsustanud nende rahastamise lõpetada ning töö jätkamiseks on oluline potentsiaalsetele uutele doonoritele tõestada, et SNV Cameroon’i tegevus on vajalik. Uuringu läbiviimine, analüüs ja kokkuvõtete kirjutamine on tellitud COMINSUDi kui kohalikke olusid paremini tundva organisatsiooni käest. Projektiga on kiire: välitöödeks on ette nähtud vaid kaheksa päeva ning koolitusest kuni tulemuste esitluseni nii doonoritele kui asjaosalistele on ette nähtud napilt üle kuu aja. Ehk lühidalt: kui SNV Cameroon esitab suve lõpuks veenvaid tõendeid seosest laste alatoitumise ning väikepõllupidajate (kes moodustavad Kameruni elanikkonnast ja tootjatest enamuse) piiratud võimaluste vahel, saavad nad selles suunas töö jätkamiseks toetust otsida. Või siis tuleb neil uksed kinni panna.

Paraku on nende uuring algusest lõpuni lihtsalt vigane.

Sirvin Bruno käest küsitud dokumenti ning leian juba sissejuhatusest märkuse: „SMART-metodoloogia on robustne, integreeritud meetod hindamaks toitumist ning suremust kriisiolukordades. See annab võimaluse mõistmaks humanitaarkatastroofide ulatust ning tõsidust.“

Kuigi Bruno mulle kontoris elavalt vastu vaidleb, ei ole Loodepiirkonnas tegemist humanitaarkriisiga. Tõsi: inimeste toidulaud on oma varieeruvuses väga piiratud ning ligipääsust kvaliteetsele joogiveele, arstiabile või isegi haridusele ei ole mõtet rääkidagi – kuid jutt ei käi igapäevaselt tuhandetest surnuksnälgivatest lastest. Nagu piirkonna peaarstki ütles, on uuringuks „juhuslikult“ valitud külad ja piirkonnad üksteisega suhteliselt samal tasemel ning võrreldavad suuremate keskustega. Ehk kui otsida alatoitumist, tuleks sellega alustada teadaolevalt probleemsete piirkondadest – mida SMART juhend ka väga selgelt ütleb. Cameroon SNV valim on aga moodustatud nende tavapärasest tegevuspiirkonnast lähtudes.

Keeran lehti ning jõuan nõuanneteni koolitusel nii palju kiidetud süstemaatilise juhusliku valimi kohta (systematic random sampling): meetod, mille põhjal peaksime valima külastatavaid majapidamisi. Juhend ütleb: „Süstemaatilist juhuslikku valimit kasutatakse juhtudel, kui on olemas nimekiri majapidamistest või kus populatsioon on geograafiliselt kontsentreeritud ning kõik hooned on geomeetriliselt korrapäraselt paigutatud. Selline olukord võib esineda [põgenike]laagris, kus telgid on ridamisi püstitatud; kortermajade puhul, kui tänavad moodustavad ruudustiku; või kui kõik majad paiknevad üksteise kõrval jõe, tänava või ranniku ääres.“

Hoonete paigutus Belo näitel. Mitu majapidamist on pildil?

Meil ei ole nimekirjasid majapidamistest. Meil ei ole ühtegi sirge tee ääres asuvat küla ega põgenikelaagrit, kus kõik telgid paikneksid korrapäraselt. Meil on vihmamets sinna laiali pillutud taludega, mida kõiki pole suurematelt teedelt näha ning mille tegelikust arvust – või külapiiride asukohtadest – enamikel meeskondadel isegi aimu ei ole.

See on teema, mis ka esmaspäevasel koosolekul üles kerkib. Michi tiimijuht kirjeldab, kuidas nad enda külas kõigile majadele numbri andsid ning neist juhuslikkuse põhimõttel vajaliku arvu tõmbasid. Michi kehakeel muutub; ta on ärritunud, kuid ei võta sõna. Küsin hiljem, milles asi. Ta on vältiv, kuid tunnistab siis: tema tiimijuht lihtsalt valetas, nii oma ülemusele kui kõigile kohalviibijatele. Tegelikkuses sattusid nad kõigi teiste kombel eelmainitud probleemile ning kuigi alguses vigast metodoloogiat rakendada üritati, käidi lõpuks lihtsalt suvalistes ettejäävates majapidamistes. Mingit nummerdamist – veel vähem ülevaadet kõikidest elamistest – lihtsalt ei olnud.

Ootan koosolekul oma hetke. Tean, et mul ei ole erilist põhjust uuringu aluseid kommenteerida. Tean, et selle on koostanud keegi SNV ülemus ilma arstide, toitumisspetsialistide või antropoloogidega konsulteerimist, rääkimata siis ise vastavate teadmiste omamisest – aga kuna sama mudelit oli kusagil juba varem kasutatud, siis „sobib see siia konteksti ka“.

Probleem on selles, et ei sobi. Isegi SMART dokument – mis kannab juba tiitellehel kirja „Versioon 1.0“ ning aastaarvu 2006 – juhib tähelepanu kohalike olude esmaseks seadmisele. Ainuüksi mõiste „majapidamine“ on problemaatiline ning tähendab Loodepiirkonnas midagi muud kui juhendi koostajate kontoris Kanadas. SNV poolt uuringu aluseks võetud „majapidamine“ (kui iseseisev majanduslik üksus) eeldab ema-isa ning nende lapsi. Külades avalduv pilt on hoopis midagi teistsugust: majapidamine võib tähendada isa, tema kolme naist, naiste vennalapsi, äia ning kas kellegi teise orbusid või mõnda kaugemat sugulast – pluss pere enda jaoks võib majapidamise mõiste laieneda nende vahetu ringi asemel ka kahe-kolme lähima majani, kus elavaid sugulasi-hõimlasi endaga seotuks peetakse: „Aga nad on ju ka pereliikmed!“ Sorteeri siis sellest välja, kes täpselt ühe majapidamise moodustab – arvestades, et järgmise perekonna juurde liikudes on pilt omakorda hoopis teistsugune. Aga just sellistest näitajatest sõltub uuringu tulemus.

Ideaalis peaks selle küsimuse lahendama konsultandina projekti kaasatud antropoloog, kes kohaliku sotsiaaleluga kursis on. Vastav inimene, paraku, eksisteerib ainult paberil.

Tean, et projekti keegi enam ei peata – mis siis, et ainuüksi lähteprobleemi püstitamiseks valitud dokument selleks ei sobi. Keskendun detailidele ning oma kogemusele lastega tegelemisel kolme välitööpäeva jooksul. Otsin koosolekul istudes paaniliselt internetist materjale ning üritan leida tõestust hetkel veel intuitiivsele väitele, et lapsi vannitoakaaludega hinnates me mingeid tõsiseltvõetavaid tulemusi ei saa. Võtan aluseks WHO keskmiste tabeli ning hämmastun ka ise: vanuses 6-59 kuud laste kasvumäär on keskmiselt kusagil 200-300 grammi ringis kuus. Vannitoakaalud mitte ei lase parimal juhul ainult 0,5 kg täpsusega mõõta, vaid annavad pakendi sõnul ainuüksi tehasest tulnuna +/- 1,2 kilogrammise vea – seda juba enne igasuguseid uurijate tehtavaid eksimusi.

Arutelu jõuab mõõtmisvahenditeni ning võtan sõna enne, kui keegi teine selleni jõuab. Tunnen end saapataldadeni ebamugavalt, kuid küsin oma järgnevale argumendile kaalu andmiseks sellegipoolest: „Kes teist teab, kumb on lapsi mõõtes olulisem: kas nende kaal või pikkus?“

Vaikus.

Mõistan korraga, et enamus kohalviibijatest ei ole uuringu juhendit – mida on tegelikult 129 lehekülge – isegi sirvinud. Ja need, kes on, hoiavad probleemsete teemade juures teadlikult suu kinni.

Ükshaaval tilguvad vastused. „Kaal on olulisem!“ „Ei, mõlemad on olulised!“ „Pikkus on ikka tähtsam.“

Need on inimesed, kes veetsid viimased kolm päeva toitumisnäitajaid mõõtes. Ajakirjanikud, politoloogid, raamatupidajad, geograafid. Mitte ühtegi arsti, õde või toitumisspetsialisti.

Neelatan, ning teen koosolekuruumi hämmastunud õhkkonda kokkuvõtte oma internetiotsingu tulemustest: „Kaal on olulisem. Laste kaal viitab nende jaoks kättesaadavatele toiduainetele ning toitainete omastamisele. Pikkus on aga geenidest rohkem mõjutatud.“

Jõuan lõpuks selleni, miks me ei tohiks vannitoakaalusid kasutada (viidates seejuures ka juhendile, mis need selgesõnaliselt välistab ning täpsustab seejuures ettenähtud mõõtmisvahendid). Kirjutan tahvlile arve ning näitan, et ühekilone ebatäpsus kaalumisel võib anda näiteks tegelikkuses terve ja rõõmsa kümnekuuse lapse kaaluks hoopis seitsmekuuse lapse normaalkaalu – ehk tugev alatoitumine või ülekaalulisus on kogutud andmetesse juba sisse kirjutatud.

Satun hämmingusse, kui aeglaselt ruumisviibijatele arusaamine kohale jõuab. Pean põhjendama, miks „aga sellised kaale nagu sina tahad ei ole kusagilt saada!“ ei ole mingi vabandus; et sisuliselt on kõik kogutud näitajad vigased. Pikkamisi jõuame mingile ühisele arusaamale, et, tõepoolest, vannitoakaaludega ehk ei ole kõige otstarbekam teaduslikku uuringut läbi viia.

Järgmiseks võtan ette pikkuste mõõtmise, milleks meile on antud peotäis mõõdulinte...

* * *

Kogu oma frustratsioonist hoolimata mõistan tegelikult, mis toimub – ja miks. COMINSUDil ei ole võimalik SNVle öelda, et uuringut ei saa selle puuduste tõttu praegustes oludes läbi viia. Suure tõenäosusega nad lihtsalt ei võtaks seda kuulda: SNVl on vee peal püsimiseks vaja oma doonoritele kiiresti midagi ette näidata. COMINSUD aga võidab projekti läbiviimiseks eraldatud rahadest; isegi Michi ja mina saime päevas 10,000 franki (ca 15€) sõidu- ja toidukuludeks. Ainult projektirahadest üleval püsiva COMINSUDi jaoks oleks võimatu millestki sellisest ära öelda: näiteks Linda põhipalk on 50,000 franki (ca 76€) kuus. Toidu- ja sõidutoetus tähendavad märkimisväärset lisa inimeste sisuliselt olematule palgale. Mis õigus oleks mul oodata neilt sellisest võimalusest loobumist?

Mariana – Michi tiimijuhi – käitumisele on natuke keerulisem seletust leida. Oleme mõlemad teda väga kõrgelt hinnanud. Tegemist on äärmiselt intelligentse, kogenud ning ääretult sõbraliku naisterahvaga, kes on meie vastu alati väga hea olnud. Mõtlen end aga korraks Mariana asemele: ta on tiimijuht, kellel on valida kas ebaaususe või oma ebakompetentsuse tunnistamise – või ülemuste kritiseerimise – vahel (mis siis, et probleem ei ole ju tegelikult temas). Ta töötab organisatsioonis, mis ühena väga vähestest võimalustest pakub enam-vähem stabiilset ning siinsete olude mõistes korralikku sissetulekut – ning konkurents nendele kohtadele on väga, väga suur. Alternatiive sisuliselt ei ole ning projektiga kaasnev lisaraha võib tähendada piiri vaesuse ja toimetuleku vahel. Rikkaks sellest niikuinii keegi ei saa.

Minul on aga privileeg, mis projektis osalevatel inimestel puudub: minu toimetulekut ei kõigutaks projekti ärajäämine mitte karvavõrdki (leppisime Michiga kokku, et isegi saadava toetuse paneme mõlemad kõrvale ning investeerime hiljem ise mõnda meelepärasesse projekti). Selliselt lähtekohalt vaadates on vastus selge: uuring tuleb katkestada, selle disain uuesti üle vaadata ning koostöös vastavate alade spetsialistidega uus küsitlus koostada. Rääkimata tööks sobivate vahendite hankimisest. Tingimused, mille täitmine oleks meie oludes täiesti elementaarne.

Selline luksus pole siin aga võimalik. SNV Cameroon’il poleks ei aega ega vahendeid, et midagi nii „suurejoonelist“ läbi viia. Ja COMINSUDi töötajatel on üüriarved ja toidukulud, mida tasuda.

Hakkan üha paremini mõistma, kui ränkade piirangute tingimuses siinsed abiorganisatsioonid töötavad. Võib-olla isegi kõige siirama tahtmise juures oma põhimõtetele kindlaks jääda taandub kõik lõpuks rahale. Ja valik – kui seda niimoodi üldse nimetada saab – on kohati kas nälgimise või mokkade veidi kitsamalt kinni hoidmise vahel.

* * *

Koosoleku lõpuks on mul kadunud igasugune tahtmine uurimisprojektis jätkata – arvestades, et senine välitöö oli mõeldud vaid testifaasina ning ees ootavad veel kaheksa päeva. Ma ei oodanud koosolekust mingeid muutusi; tean, miks asjad on nii nagu nad on. Mis mind aga häirima jääb, on minu enda töö mõttetus. Olemasolevate vahenditega mõõdetavad tulemused on samahästi kui kasutud ning ma lihtsalt ei suudaks nende kogumisel otstarvet näha.

Viktor Frankl räägib inimvõimete piiridest ning sellest, kui määravaks on ükskõik milliste tingimustega toime tulekul neile tähenduse andmine. Inimene on suuteline väga palju saavutama ning väga palju taluma, kui ta usub oma eesmärkide või kannatuste õilsusesse. Kõige lihtsamalt öeldes peab ka tehtaval tööl olema tegija jaoks mingi mõte.

Kolme välitööpäeva jooksul viibisime sõidus kokku 39 tundi, ajanappuse tõttu minimaalse söögi juures. Minu jaoks ei ole see probleem: Skyproff’is töötamine tähendab sageli 10-12 tunniseid päevi küllaltki rasket füüsilist tööd eranditult ebameeldivates tingimustes, ilma võimaluseta tagumikku maha toetada ning käigu pealt võileiba hammustades. Kaheksa eesootavad päeva oleksid küll rasked, kuid mitte midagi ületamatut. Kuni hetkeni, kus kogu sellel pingutusel kaob igasugune mõte.

* * *

Paar päeva pärast koosolekut on Fon soetanud kaalud, mida oma improviseeritud ettekandes nõudsin. Hinnavahe on märgatav: vannitoakaaludest neli korda rohkem (olusid arvestades võin oletada, et need on tulnud kas Foni enda palgast või mingite teiste kulude arvelt). Isegi Bruno on lasknud ehitada arstikabinetist tuttavale mõõdupuule sarnaneva vahendi, mille kohta ta arvamust küsima tuleb. Kas ja mis neist saab, ei oska veel ennustada. Vähemalt on uute kaalude hankimisega lahendatud kõige suurem mõõtmistega seonduv probleem; ülejäänusid on võimalik minimeerida. Vähemalt ei ole eesootav nädal juba eos mõttetuks määratud.

Michi lähetatakse koos Mirabel’iga 4.-11. augustiks Kumbu’sse ning mina olen esialgu suunatud koos Foni, Briani ja Ashley’ga 6.-9. augustiks Wum’i. Hoidun mõtlemast sellele, et isegi nii raskesti kättevõideldud arengutest mõõtevahendite osas põhineb kogu uuring ning selle metodoloogia puudulikel alustel. Kogu tekkinud vastumeelsuse juures on paraku ikkagi mõistetav, miks see nii toimub.

Tean, et vähem kui kuu aja pärast on kogu uuring vormistatud ilusaks, atraktiivseks pakendiks. SNV saab esitada doonoritele oma tulemusi ning näidata probleeme, millega nad tingimata tegelema peaksid – ning COMINSUDi ja minu leitud probleeme pole isegi vaja mainida. Tehakse uusi plaane. Mis siis, et esitletava peegeldus tegelikkusest on kõige muud kui ligilähedaseltki täpne. Et kõigest hoolimata saab lõppdokument kirjeldama reaalsust, mida SNV otsima tuli.

Tegelikud lood ning inimeste probleemid jäävad aga rääkimata.