Usk, lootus, armastus. Osa I

Oleme teisel välitööpäeval Batibo maakonnas. Sõidutades Michaeli veesüsteemide-meeskonda Guzangi külla jääb tee peale asula meditsiinikeskus (meie mõistes midagi laiendatud, palatitega perearstikeskuse laadset), mille juhatajaga varasemalt toiduga kindlustatuse uuringu käigus vestlesime. Teen Pascaline’ile ettepaneku sealt läbi astuda ning uurida, kas ja mida nad Batibo kodanikukeskusest kuulnud on – ja kui pole, siis tutvustada neile võimalusi koostööks. Kodanikukeskuste üheks ülesandeks on reageerida kodu- ja seksuaalvägivallale, suunates kannatanuid esmaabi saama ning neid õigluse otsimisel igati toetada. Vähemalt teoreetiliselt.

Peaarst võtab meid külalislahkelt vastu ning tervitab nagu vanu tuttavaid. Kodanikukeskustest ta kuulnud ei ole, kuid räägime nende tegevusest veidi lähemalt ning ta nõustub, et selline abi oleks, tõepoolest, vajalik. Vestlus takerdub, kuna esialgu midagi lisada ei ole. Siis aga küsime vägistamisjuhtumite kohta, millega Guzangi meditsiinikeskus kokku on puutunud – saamaks aimu, millega meil üldse tegemist on. Seksuaalvägivalla kohta seal eraldi statistikat ei peeta, kuid peaarst mäletab sellest aastast kolme juhtumit.

„Siin oli üks ema, 10-aastase tütrega. Tal oli olnud külaline ning ta saatis tüdruku baari, et see nende jaoks õlut tooks. Tütar oli tükk aega ära ning lõpuks läks ema vaatama, kuhu ta siis jäi – ning sai teada, mis oli juhtunud. Ta tõi tüdruku siia ning see juhtum läks otse kohtusse, aga me ei tea, kuidas see lahenes – info ei liigu meieni tagasi.“ Perearsti sõnul on vähetõenäoline, et keegi vastutusele võeti: põllupidajast emal ei ole raha kohtukuludeks ning omal käel ta midagi ette võtta ei oska. Ründajatel on aga altkäemaksuga väga lihtne süüdistustest vabaneda.

Teisel korral oli üks Batibo neiu teel koju ning hilja peale jäädes ei leidnud ta enam autot, mis tema küla poole liiguks. Viimaks küüti saades sõidutati ta enne kojuviimist padrikusse, kus HIV-positiivne autojuht teda ründas. Peaaarst teab öelda, et sama mees on teistegi ahistamiste ning vähemalt veel ühe vägistamise taga. Mingit reaktsiooni – ametlikust süüdistusest rääkimata – pole järgnenud. Nagu ka mingit toetust kannatanule.

Lahkume meditsiinikeskusest üsna sünges meeleolus. Jätsime juhatajale kodanikukeskuse numbri ning soovitasime nendega kindlasti ühendust võtta, et edaspidi selliste juhtumite puhul juba käituda osata. Batibo vabatahtlikud oleks justkui ideaalne lahendus olukordadeks, kus inimesed kas ei oska või ei julge oma probleemiga välja tulla, suutmata kusagil abi näha – ja seda tegelikult täiesti õigustatult. Räägime ka kohaliku kodanikukeskusega ning saame neilt lubaduse, et nad kindlasti loovad Guzangi ja teiste Batibo külade esmaabipunktidega koostöösuhte.

Kogu oma potentsiaalist hoolimata aga keskused seksuaalvägivallaga toimida ei oska. Läheb veel mitu nädalat ning hulk vestlusi mõistmaks, miks see nii on.