Augusti ning eelmise projekti lõppedes pakkus COMINSUDi koordinaator mulle ja Michaelile edasiseks tegevuseks käimasolevatest projektidest kahte: kogukondlik veemajandus ning kodanikukeskused. Michael valis esimese ja mina teise, ning saime mõlemad esialgsed juhised ja tegutsemiseks suhteliselt vabad käed – sealhulgas mõningase katte töö käigus tehtud transpordi-, majutus- ja toidukuludele, mis tundus ja tundub tegelikult senimaani võrdlemisi kohatu.[1]
Kodanikukeskused on osa COMINSUDi praeguseks 11 aastat kestnud projektist nimega Democracy and Empowerment of Women (ehk DEW ehk „Demokraatia ning naiste võimustamine"), mille eesmärgiks on luua kogukondadesse grupid aktivistidest tegelemaks – üllatus-üllatus – naiste õiguste ja demokraatia arendamisega. Nii eesmärgid kui maht on ambitsioonikad: Saksa arenguorganisatsiooni Bread for the World (Brot für die Welt) rahalisel toel on sellised keskused tegutsenud juba seitse aastat, kattes Loodepiirkonna 32st (meie mõistes) maakonnast 27 – ehk puhtalt rahvastiku järgi 1,500,000 elanikuga territooriumi.
Keskused on üks neist COMINSUDi projektidest, mis mulle saabudes tugevalt muljet avaldasid: kogukondadele kuuluvad grupid nende endi elude parandamiseks kõlas täpselt nagu ideaal sellest, kuidas arengukoostöö peaks toimima (ning tegelikult kõlab sellisena endiselt, kuigi teatud mugandustega).
Mr Fon ja Pascaline – kellest viimane on COMINSUDi poolt sisuliselt üksinda seda ettevõtmist viimased kaks aastat koordineerinud – valisid välja kuus keskust kuues maakonnas, mida külastada ning mille tegevuse-toimimise kohta analüüs ja lõpphinnang anda. Ja siis teatasid, et hindamisprojekt on nüüdsest minu vedada, alates meeskonnavalikust ja lõpetades raporti kirjutamisega. Aega neli nädalat. Tegutse.
Esimene külastus oli seatud juba samaks nädalaks. Viisin end Pascaline ületamatute teadmiste toel keskuste senise tegevusega nii hästi kurssi kui see kahe päevaga võimalik oli ning koostasin kuuldu ja loetu põhjal esialgse küsimustiku – õigemini, teemaderingi – millele välitööl intervjuusid ja vaatlusi läbi viies tugineda (ehk näib, nagu oleks antropoloogia õppimisest midagi kasu ka olnud). Värbasin endale kaasa Pascaline’i kui keskuste-eksperdi ning hiljuti otse keskkoolist üheteistkümneks kuuks Bamendasse saabunud sakslasest vabatahtliku Marie, kes oleks tõenäoliselt muidu lihtsalt kontorisse kolletuma jäänud. Välitöö tundus parim viis pakkumaks talle võimalust kohaliku eluga kiiresti ja valutult tuttavaks saada ning anda talle roll ja tegevus.
Kuus keskust, igale neist ette nähtud kaks päeva (sõit sinna sisse arvestatud). Igas keskuses kaks pooleteist- kuni kahetunnist grupiintervjuud (kus Pascaline mind tänuväärselt inglise keelest inglise keelde tõlkis, kohati sõnastust isegi muutmata) ning kohtumised vallavanemate, tervishoiuametnike, sotsiaalhoolekande ja lugematute kodanikuühendustega – kogu aeg saateks Pascaline’i rõõmus meenutus, et tema on kaasas vaid toetuseks, projekt ja selle läbiviimine kuuluvad sulle.
Praeguseks hetkeks on selja taga kaksteist päeva interjuusid, koosolekute juhtimist, märkmete tegemist ning rohkem kilomeetreid kuukraatritega pikitud dzungliteedel kui tahaks meenutada. Homme toimub viimane kohtumine viimase keskusega, millele järgneb andmete analüüs ja lõppraporti kirjutamine. Hetkeseisuga on mul viies keskuses tehtud märkmete arvutisse kandmisest tulnud kokku 35 lehekülge materjali, mis tuleb läbi töötada, vormistada ja ette kanda – pooleteise nädalaga. Praeguse arvestuse kohaselt saab see kõik valmis paar päeva enne seda, kui 5. oktoobril lennukile lähen.
Vähemalt võib öelda, et see kõik on seda väärt olnud. Mitte ainult enda jaoks, kuigi kogemus nii mahuka projekti planeerimisest, koordineerimisest, läbiviimisest ja kokkuvõtte tegemisest on asendamatu; kahetsen sügavalt, et ülikooli ajal ei tekkinud (või ei tekitanud endale) võimalust millegi sellisega kokku puutuda.
Peamine kasusaaja peaks aga olema COMINSUD – mis nagu oligi asja eesmärk. Juba vahekokkuvõtteks on koorunud keskustest välja hoopis teistsugune pilt, kui seda varasematest dokumentidest ja kontorivestlustest näha võis. Kahjuks algsest oluliselt nukram pilt. Küll aga on meil õnnestunud enam-vähem puuduste põhjustest aru saada ning ettepanekute dokument pikeneb iga päevaga – kuigi mul on kahtlus, et Mr Fon ootas midagi oluliselt lihtsamat ja positiivsemat kui meie lõppraport olema saab. Vähemalt on minul kui ajutisel vabatahtlikul võimalus kirjutada ja öelda asju, mida Pascaline oma töö-paadi mittekõigutamiseks mainida ei saa. Kas ja millist kasu meie tööst lõppkokkuvõttes tegelikult on, mina ilmselgelt oma silmaga enam näha ei jõua.
* * *
[1] ühelt poolt on täiesti mõistetav, et tööga seotud kulud kaetakse tööandja poolt. Kolm ja pool nädalat igapäevaseid sõitusid ja mitut motellist ööbimist minu eelarve välja ei kannakski, ning tegemist on olnud möödapääsmatute väljaminekutega. Samas ei suple COMINSUD just rahas ning mul on oma siinolekut enda jaoks niigi raske õigustada – ja nüüd põhjustan neile veel ka rahalisi kulutusi. Mis siis, et see projekt mulle anda oli nende ettepanek.
See on ikka nii, et huvitavaks ja kiireks läheb siis, kui asi hakkab lõpu poole jõudma. Aga väärt kogemuse saad ilmselt.
VastaKustuta