kolmapäev, 24. september 2014

Usk, lootus, armastus. Osa I


Oleme teisel välitööpäeval Batibo maakonnas. Sõidutades Michaeli veesüsteemide-meeskonda Guzangi külla jääb tee peale asula meditsiinikeskus (meie mõistes midagi laiendatud, palatitega perearstikeskuse laadset), mille juhatajaga varasemalt toiduga kindlustatuse uuringu käigus vestlesime. Teen Pascaline’ile ettepaneku sealt läbi astuda ning uurida, kas ja mida nad Batibo kodanikukeskusest kuulnud on – ja kui pole, siis tutvustada neile võimalusi koostööks. Kodanikukeskuste üheks ülesandeks on reageerida kodu- ja seksuaalvägivallale, suunates kannatanuid esmaabi saama ning neid õigluse otsimisel igati toetada. Vähemalt teoreetiliselt.

Peaarst võtab meid külalislahkelt vastu ning tervitab nagu vanu tuttavaid. Kodanikukeskustest ta kuulnud ei ole, kuid räägime nende tegevusest veidi lähemalt ning ta nõustub, et selline abi oleks, tõepoolest, vajalik. Vestlus takerdub, kuna esialgu midagi lisada ei ole. Siis aga küsime vägistamisjuhtumite kohta, millega Guzangi meditsiinikeskus kokku on puutunud – saamaks aimu, millega meil üldse tegemist on. Seksuaalvägivalla kohta seal eraldi statistikat ei peeta, kuid peaarst mäletab sellest aastast kolme juhtumit.

„Siin oli üks ema, 10-aastase tütrega. Tal oli olnud külaline ning ta saatis tüdruku baari, et see nende jaoks õlut tooks. Tütar oli tükk aega ära ning lõpuks läks ema vaatama, kuhu ta siis jäi – ning sai teada, mis oli juhtunud. Ta tõi tüdruku siia ning see juhtum läks otse kohtusse, aga me ei tea, kuidas see lahenes – info ei liigu meieni tagasi.“ Perearsti sõnul on vähetõenäoline, et keegi vastutusele võeti: põllupidajast emal ei ole raha kohtukuludeks ning omal käel ta midagi ette võtta ei oska. Ründajatel on aga altkäemaksuga väga lihtne süüdistustest vabaneda.

Teisel korral oli üks Batibo neiu teel koju ning hilja peale jäädes ei leidnud ta enam autot, mis tema küla poole liiguks. Viimaks küüti saades sõidutati ta enne kojuviimist padrikusse, kus HIV-positiivne autojuht teda ründas. Peaaarst teab öelda, et sama mees on teistegi ahistamiste ning vähemalt veel ühe vägistamise taga. Mingit reaktsiooni – ametlikust süüdistusest rääkimata – pole järgnenud. Nagu ka mingit toetust kannatanule.

Lahkume meditsiinikeskusest üsna sünges meeleolus. Jätsime juhatajale kodanikukeskuse numbri ning soovitasime nendega kindlasti ühendust võtta, et edaspidi selliste juhtumite puhul juba käituda osata. Batibo vabatahtlikud oleks justkui ideaalne lahendus olukordadeks, kus inimesed kas ei oska või ei julge oma probleemiga välja tulla, suutmata kusagil abi näha – ja seda tegelikult täiesti õigustatult. Räägime ka kohaliku kodanikukeskusega ning saame neilt lubaduse, et nad kindlasti loovad Guzangi ja teiste Batibo külade esmaabipunktidega koostöösuhte.

Kogu oma potentsiaalist hoolimata aga keskused seksuaalvägivallaga toimida ei oska. Läheb veel mitu nädalat ning hulk vestlusi mõistmaks, miks see nii on.
  

pühapäev, 21. september 2014

Papud




Kaks jalanumbrit ja kaks iseloomu, ehk minu ja Michaeli erinevused võetud kokku ühel pildil.

Selgituseks: Kameruni punane liiv – ja selle lähisugulane, vihmaga ilmuv punane pori (mida tänu vihmaperioodile üsna sageli kohata võib) – on tegur, millega tuleb lihtsalt ära harjuda. Seda on kõikjal ning see satub kõikjale. Nädalavahetuse järel käega üle kontorilaua tõmmates omandab peopesa kena punakaspruuni varjundi ning minu sülariventilaator on Aafrikast ummistunud.

Tähelepanelik lugeja võib seejuures märkida, et (pooleldi) valgete jalanõude toomine vihmaperioodi Kameruni polnud just kõige targem mõte – ning tal oleks täiesti õigus. Klimaatilised ja porilised eripärad aga ei tähenda tingimata moemeele praktilisust, nagu võib järeldada ka näiteks meil märtsikuus esimese sulaga ilmuvate lühikeste seelikute ja T-särkide põhjal. Bamenda urbaniseerunud kogukond teeb oma erinevate kehaosade katmisel valikuid samuti trendide toel, nii et tänaval nähtav valik jalavarjudest on moodustunud lähtudes individuaalsetest maitse-eelistustest – mitte sellest, mis kõikjaletungiva punase tolmu ja pori tingimustes kõige otstarbekam oleks.

See aga ei tähenda, et üldsus foto keskel ja paremal servas esindatud eksemplaridega ringi kooserdaks – pigem vastupidi. Enamus ettejuhtuvaid naike, addidasi ja reebokeid on kenasti puhtana hoitud, mis tähendab kui mitte ülepäevast, siis vähemalt iganädalast põhjalikku jalanõudetöötlust tugeva harja ning pesupulbriga. Öeldakse ju, et vaata esmalt mehe kingi.
   

reede, 19. september 2014

Kohalolemise õigustuseks

  
Vahepealne kirjutamisvaikus on - lisaks luudeni tungivale viitsimatusele - tingitud korraga kiiremaks läinud töötempost ning kontoris passimise asemel ohtrast ringisõitmisest viimaste nädalate jooksul. 

Augusti ning eelmise projekti lõppedes pakkus COMINSUDi koordinaator mulle ja Michaelile edasiseks tegevuseks käimasolevatest projektidest kahte: kogukondlik veemajandus ning kodanikukeskused. Michael valis esimese ja mina teise, ning saime mõlemad esialgsed juhised ja tegutsemiseks suhteliselt vabad käed – sealhulgas mõningase katte töö käigus tehtud transpordi-, majutus- ja toidukuludele, mis tundus ja tundub tegelikult senimaani võrdlemisi kohatu.[1] 

Kodanikukeskused on osa COMINSUDi praeguseks 11 aastat kestnud projektist nimega Democracy and Empowerment of Women (ehk DEW ehk „Demokraatia ning naiste võimustamine"), mille eesmärgiks on luua kogukondadesse grupid aktivistidest tegelemaks – üllatus-üllatus – naiste õiguste ja demokraatia arendamisega. Nii eesmärgid kui maht on ambitsioonikad: Saksa arenguorganisatsiooni Bread for the World (Brot für die Welt) rahalisel toel on sellised keskused tegutsenud juba seitse aastat, kattes Loodepiirkonna 32st (meie mõistes) maakonnast 27 – ehk puhtalt rahvastiku järgi 1,500,000 elanikuga territooriumi.

Keskused on üks neist COMINSUDi projektidest, mis mulle saabudes tugevalt muljet avaldasid: kogukondadele kuuluvad grupid nende endi elude parandamiseks kõlas täpselt nagu ideaal sellest, kuidas arengukoostöö peaks toimima (ning tegelikult kõlab sellisena endiselt, kuigi teatud mugandustega).

Mr Fon ja Pascaline – kellest viimane on COMINSUDi poolt sisuliselt üksinda seda ettevõtmist viimased kaks aastat koordineerinud – valisid välja kuus keskust kuues maakonnas, mida külastada ning mille tegevuse-toimimise kohta analüüs ja lõpphinnang anda. Ja siis teatasid, et hindamisprojekt on nüüdsest minu vedada, alates meeskonnavalikust ja lõpetades raporti kirjutamisega. Aega neli nädalat. Tegutse.

Esimene külastus oli seatud juba samaks nädalaks. Viisin end Pascaline ületamatute teadmiste toel keskuste senise tegevusega nii hästi kurssi kui see kahe päevaga võimalik oli ning koostasin kuuldu ja loetu põhjal esialgse küsimustiku – õigemini, teemaderingi – millele välitööl intervjuusid ja vaatlusi läbi viies tugineda (ehk näib, nagu oleks antropoloogia õppimisest midagi kasu ka olnud). Värbasin endale kaasa Pascaline’i kui keskuste-eksperdi ning hiljuti otse keskkoolist üheteistkümneks kuuks Bamendasse saabunud sakslasest vabatahtliku Marie, kes oleks tõenäoliselt muidu lihtsalt kontorisse kolletuma jäänud. Välitöö tundus parim viis pakkumaks talle võimalust kohaliku eluga kiiresti ja valutult tuttavaks saada ning anda talle roll ja tegevus.

Kuus keskust, igale neist ette nähtud kaks päeva (sõit sinna sisse arvestatud). Igas keskuses kaks pooleteist- kuni kahetunnist grupiintervjuud (kus Pascaline mind tänuväärselt inglise keelest inglise keelde tõlkis, kohati sõnastust isegi muutmata) ning kohtumised vallavanemate, tervishoiuametnike, sotsiaalhoolekande ja lugematute kodanikuühendustega – kogu aeg saateks Pascaline’i rõõmus meenutus, et tema on kaasas vaid toetuseks, projekt ja selle läbiviimine kuuluvad sulle.

Praeguseks hetkeks on selja taga kaksteist päeva interjuusid, koosolekute juhtimist, märkmete tegemist ning rohkem kilomeetreid kuukraatritega pikitud dzungliteedel kui tahaks meenutada. Homme toimub viimane kohtumine viimase keskusega, millele järgneb andmete analüüs ja lõppraporti kirjutamine. Hetkeseisuga on mul viies keskuses tehtud märkmete arvutisse kandmisest tulnud kokku 35 lehekülge materjali, mis tuleb läbi töötada, vormistada ja ette kanda – pooleteise nädalaga. Praeguse arvestuse kohaselt saab see kõik valmis paar päeva enne seda, kui 5. oktoobril lennukile lähen.

Vähemalt võib öelda, et see kõik on seda väärt olnud. Mitte ainult enda jaoks, kuigi kogemus nii mahuka projekti planeerimisest, koordineerimisest, läbiviimisest ja kokkuvõtte tegemisest on asendamatu; kahetsen sügavalt, et ülikooli ajal ei tekkinud (või ei tekitanud endale) võimalust millegi sellisega kokku puutuda.

Peamine kasusaaja peaks aga olema COMINSUD – mis nagu oligi asja eesmärk. Juba vahekokkuvõtteks on koorunud keskustest välja hoopis teistsugune pilt, kui seda varasematest dokumentidest ja kontorivestlustest näha võis. Kahjuks algsest oluliselt nukram pilt. Küll aga on meil õnnestunud enam-vähem puuduste põhjustest aru saada ning ettepanekute dokument pikeneb iga päevaga – kuigi mul on kahtlus, et Mr Fon ootas midagi oluliselt lihtsamat ja positiivsemat kui meie lõppraport olema saab. Vähemalt on minul kui ajutisel vabatahtlikul võimalus kirjutada ja öelda asju, mida Pascaline oma töö-paadi mittekõigutamiseks mainida ei saa. Kas ja millist kasu meie tööst lõppkokkuvõttes tegelikult on, mina ilmselgelt oma silmaga enam näha ei jõua.


* * *

[1] ühelt poolt on täiesti mõistetav, et tööga seotud kulud kaetakse tööandja poolt. Kolm ja pool nädalat igapäevaseid sõitusid ja mitut motellist ööbimist minu eelarve välja ei kannakski, ning tegemist on olnud möödapääsmatute väljaminekutega. Samas ei suple COMINSUD just rahas ning mul on oma siinolekut enda jaoks niigi raske õigustada – ja nüüd põhjustan neile veel ka rahalisi kulutusi. Mis siis, et see projekt mulle anda oli nende ettepanek.
 

pühapäev, 14. september 2014

Kuidas kellelegi

  
Pühapäeva õhtuhämarus. Michael loivab oma toast söögiotsingutele ning teatab rõõmsalt: „Kolm nädalat ja neli tundi veel jäänud!“

A: „Kahetsed sa, et siia tulid?“
M: „Ma ei tea, mida see sõna [regret] tähendab.“
Jõuame mõningase segaduse järel arusaamani, et kahetsustele immuunne olemise asemel see lihtsalt puudubki Michi sõnavarast.
A: „See tähendab, et ka sul on kahju [sorry]?“
M: „Hea sõna, peaks seda kasutama hakkama. Hmm... ma saan selle oma CVsse panna, olen palju õppinud... ma olen hakanud kahtlema enda tunnetes oma tüdruku vastu... See on kasulik kogemus olnud.“

pühapäev, 31. august 2014

Africa is Not a Country

NB! The following article was written late one evening after a long day at work, mainly using publicly accessible websites and digital reports. While it does not entirely satisfy academic requirements for citations, I am fairly confident in the validity of my arguments after having cross-checked what the sources claim. All of the bile is entirely my own.


The Estonian Roundtable for Development Cooperation – the umbrella organisation for Estonian development NGOs and the mediator for my volunteer programme – posted the following picture and comment on their Facebook page (see below the photo for my translation):


'An excellent, emotional picture that shows the essence of the problem not only in Africa, but in developing countries vs the Western world in general. Unfortunately, the photo doesn't show a solution – water issues in developing countries won’t be solved when we in Estonia refrain from pouring water on ourselves.
However, we can help by, for example, wearing less clothes made of cotton or by not buying products containing cane sugar, both of which take the developing countries enormous amounts of water to grow.
'

Although clearly written with only the best intentions in mind, the message is not only misleading but actually directed against the interests of the people it supposedly seeks to support. The tactic used is a simple one: use the current viral trend to bring attention to serious issues. Unfortunately, both the content as well as form of the appeal are seriously flawed.

The following analysis focuses on West- and Sub-Saharan Africa, as these are the areas I have had some exposure to in my academic studies as well as – being based in Cameroon at the moment – through personal contact. Under no circumstances should the conclusions here be used to make generalisations about other regions. Unsustainable use of water in agriculture is a very real and a very serious issue in many places around the world[1] – but by no means can it be reduced to a simple contradistinction of ‘developing countries vs the Western world’.

Cotton production

The main cotton producers in Africa are Benin, Burkina Faso, Mali, and Chad – collectively known as the C4, i.e. Cotton 4. All four countries share a number of characteristics, such as a high percentage of rural population, low GDP, and significant reliance on one main export article (in 2006, cotton amounted to 40% of the total export revenue for each country)[2].

Most of the cotton produced by C4 countries comes from small-scale farmers, providing about 50% of income in rural areas. Although production volumes are relatively low compared to other countries, the growing methods are generally sustainable and environmentally friendly[3]. One notable example of differences with other producers is the use of nitrogen-based fertilisers. According to WTO, the use of nitrogen in African cotton production is well below the world average, and up to three times less than in the USA and four times less than in Australia[4] (although neither of those two countries could be described as ‘developing economies’).

The main challenge for the C4 and other cotton producers in the region (who could be almost seen as ‘green’ or eco-friendly producers in comparison to large agro-industries) is not the environment, but international trade regulations. Namely, the importance of domestic cotton production in the United States is proportional to the U.S. influence in the WTO which so far has been remarkably ineffective in enforcing the same free trade regulations on America it requires from other, politically less powerful states – such as the C4. The government subsidies to U.S. cotton farmers basically exceed the value of annual production and guarantee a steady income even during years when the crops are poor [2], [5] – while at the same time closing the U.S. market to the production of countries with comparatively more suitable climate conditions (i.e. where irrigation occurs naturally and with little intervention).

Which takes us to the next point.

Africa and water

Access to clean and safe drinking water does not only vary greatly between continents, but also within regions and even in the same one country. According to the United Nations, 92 per cent of North Africa can enjoy access to clean drinking water, whereas in Sub-Saharan Africa the same indicator is only 60 per cent[6].

However, the channeling of drinking water to agriculture is not the problem. The interchange between wet and dry seasons in Sub-Saharan Africa mean periods of water abundance and periods of drought when natural water sources are overused and dry up. The lack of infrastructure is also a critical element – the effects of which I got to see with my own eyes while conducting the Food and Nutrition Security survey in North West Cameroon. The systems for collecting, treating and distributing water are either insufficient or simply not there, due to the lack of funds on the part of the local governments and because of the weak economy in general (which, in turn, is largely the result of Western interference). The regions where access to ground water (such as mountain areas or the Sahelian zone in North and Far North Cameroon) is limited are most severely affected. At the same time, the UN and international development organisations – most often with the help of local NGOs and CSOs – have initiated several regional programmes (so-called ‘WASH’ projects) aimed at improving access to clean and safe drinking water in rural areas. While Cholera continues to be a significant problem in the Northern regions of Cameroon, it does not have the slightest connection with cotton or sugar cane – or with other developing countries, for that matter – in terms of causal relationships.

At the moment, however, it is rain season in Sub-Saharan Africa, meaning – depending on the region – daily showers that can be a few hours to a few days in length. The abundance of water, humidity and relatively high temperature thus make the region especially suitable for agriculture at the moment. 

* * *

I will not go into detail with cane sugar production, as I have very little knowledge about the topic. A cursory search yielded no significant materials on the severity of the possible problem. The one report referred to here does note a great variation in the water footprint of cane sugar production between states[7]. It is thus unreasonable to talk about a global problem: every region has its own social, economic, environmental and political particularities, and they should be approached contextually.

Terveilm.ee, however, has shared a picture that reduces an entire continent with its countless regional variations, characteristics and distinguished history into one simple message: the whole of Africa can be represented with an image of thirsty children. The picture with the accompanying message only replicates existing stereotypes and does more to damage the understanding of problems experienced in African - and other - countries than to solve them. When I showed the photo and a translation of the text to my Cameroonian colleagues, they replied with indignant looks and expressed doubts about the competence of the author.

Stereotypes are misleading. Most often they are based on shallowness and a lack of knowledge, and can lead to unpredictable consequences. Taking to heart the warning against buying cotton clothes could potentially have extensive, negative impact on African subsistence farmers who already are in an economically fragile situation. Large agro-industries – where the sector is dominated by the U.S. and Australia, among others – are a lot more flexible at adjusting to fluctuations in market demands thanks to more extensive capital and better economic stability. At the same time, cotton can easily be the main or only source of income for households in countries with few financial guarantees for small producers. Boycott against products made of cotton could perhaps mean unpleasantness for some Western businessman by not being able to afford a second new car (things are better in the States, where production and domestic market are protected by government subsidies and tax money), but it is a completely different category for a Malian farmer and his family exclusively dependent on their small plot of land for income.

In conclusion, the water systems in the U.S. and Africa are only connected through the global gas exchange and not pouring a bucket of water onto yourself affects the thirsty about as much finishing the food on your plate helps starving children (even though most cases of famine have more to do with physical or financial access than actual lack of food – often occurring in situations where there is otherwise an abundance of sustenance. But this is a completely different topic).

Conclusion number two. Buy products made of African cotton.

P.S. I am really tempted to recreate both photos: with black-skinned individuals soaking themselves and a white person receiving alms instead. Such a situation is equally possible as the original. The main challenge would be to adequately explain to my local acquaintances why on Earth should they find it a good idea.

References


[2] Lee and Smith, 2006, "The Political Economy of Small African states in the WTO", The Round Table: The Commonwealth Journal of International Affairs, 97:395, pp 259-271 (I am happy to share the article via e-mail)





  

neljapäev, 28. august 2014

Janustest (ameerik)lastest

NB! Järgnev artikkel on kirjutatud hilisõhtul pärast pikka tööpäeva ning kasutades peamiselt avalikult kättesaadavaid netilehekülgi ja raporteid. Akadeemilistele standarditele allikad seega täielikult ei vasta, kuid andmeid omavahel võrreldes olen neile tuginevates väidetes üsnagi kindel. Sapisus on täielikult minu enda oma.


Eile - kolmapäeva - hommikul postitas Arengukoostöö Ümarlaud – Eesti arengukoostööMTÜde katuseorganisatsioon ning minu praktikaprogrammi vahendaja  – oma Facebook’i lehele järmise pildi ja kommentaari:




Kuigi ilmselgelt kirjutatud vaid parimate kavatsustega, on üleskutse lisaks eksitav olemisele suunatud tegelikkuses just nende inimeste huvide vastu, kelle heaoluga seotud küsimusi edendada püütakse. Sõnumi edastamiseks kasutatud valem on lihtne: kasutada üldtuntud hetketrendi juhtimaks tähelepanu tõsisematele probleemidele. Kahjuks on aga tugevalt puudulikud nii teavituse sisu kui vorm.

Järgnev analüüs keskendub Lääne- ja Sahara-tagusele Aafrikale, kuna olen puutunud nende regioonidega kokku nii akadeemiliselt kui vähemal määral - hetkel - vahetu ja isikliku kogemuse läbi. Kindlasti ei ole sobilik kasutada tehtud järeldusi üldistusteks teiste piirkondade suhtes. Põllumajandusliku veetarbimise jätkusuutlikkuse puudumine on mitmel pool maailmas reaalseks ja väga tõsiseks probleemiks[1] - kuid "arengumaad vs lääneriigid" küsimuseks ei saa seda mingil moel pidada.

Puuvillakasvatus

Aafrika suurimateks puuvillatootjateks on Benin, Burkina Faso, Mali ja Tšaad - kollektiivselt tuntud kui C4 ehk Cotton-4 („puuvill-4). Kõigi nelja riigi puhul on märgata teatavaid ühisjooni: maaelanikkonna suur osakaal rahvastikust, madal SKP ning suur majanduslik sõltuvus ühest ainsast toodangust (puuvill moodustas 2006. aasta seisuga 40% nende riikide eksporditulust)[2].

Valdav enamus C4 maade puuvillatoodangust pärineb väiketootjatelt, moodustades maamajapidamiste sissetulekutest läbivalt 50%. Kuigi teiste riikidega võrreldes on tootlikkus suhteliselt madal, kasutatakse puuvillakasvatuseks säästlikke ning elukeskkonnaga arvestavaid meetmeid[3]. Ühe märkimisväärse näitajana võib esile tuua lämmastikupõhiste väetiste kasutamise, mis jääb WTO andmetel [4] Aafrika riikides tugevalt alla maailma keskmisele ning on kuni kolm korda madalam USA ning neli korda madalam Austraalia vastavatest määradest (seejuures ei saa kumbagi viimasest kahest riigist liigitada arengumaade kategooriasse).

Suurimaks väljakutseks C4 ning teiste regiooni puuvillatootjate jaoks (keda võib võrreldes suurte agrotööstustega sisuliselt mahetootjateks lugeda) pole aga mitte keskkonnatingimused, vaid rahvusvahelised kaubandusregulatsioonid. Nimelt on Ühendriikide riikliku puuvillatööstuse tähtsus võrdeline USA mõjuvõimuga WTOs, mis on senimaani paistnud silma hambutusega ameeriklaste puhul samasuguste kaubandusnõuete kehtestamiseks kui nõrgema poliitilise positsiooniga riikide puhul – nagu seda on C4 maad. USA valitsuse toetus riiklikele puuvillatootjatele sisuliselt ületab nende kogutoodangu väärtuse ning garanteerib kindla sissetuleku ka madala tootlusega aastatel [2], [5] – sulgedes samas Ühendriikide turu nende maade toodangule, mille klimaatilised tingimused on puuvilla tootmiseks oluliselt sobilikumad (ehk kus niisutus toimub vihmaperioodidel looduslikult ja ilma lisasekkumiseta).

Mis viib omakorda järgmise punktini.

Aafrika ja vesi

Ligipääs puhtale ja ohutule joogiveele ei varieeru suurel määral mitte ainult maailmajagude, vaid ka regioonide ning isegi riikide piires. ÜRO andmetel on Põhja-Aafrika varustatud puhta joogiveega 92% ulatuses, samas kui vastav näitaja Sahara-taguse Aafrika osas on kõigest 60%.[6]

Seejuures ei ole probleemiks mitte joogiveevarude suunamine põllumajandusse. Vihma- ja põuaperioodide vaheldumine muudavad Sahara-taguses Aafrikas osa aastast veerikkaks ning teise põuaseks, tähendades seega looduslike veeallikate perioodilist ülekoormatust ja veenappust. Suurt rolli mängib puudulik infrastruktuur - mille tagajärgi Kameruni Looderegioonis toiduga kindlustatuse uuringu käigus oma silmaga näha sain. Vee kogumiseks, puhastamiseks ning jaotamiseks mõeldud süsteemid on reeglina kas ebaefektiivsed või puuduvad täielikult - probleem, mille põhjuseid tuleks otsida eeskätt kohalike omavalitsuste vahenditenappusest kui laiemalt nõrgast riiklikust majandusest (mis omakorda on valdaval määral Lääneriikide sekkumise tagajärg). Eeskätt on mõjutatud piirkonnad, kus ligipääs põhjaveele on piiratud (näiteks mägialad või Kameruni põhjaossa jääv Saheli-lähedane tsoon). Samas on ÜRO ning rahvusvaheliste abiorganisatsioonide toel ning sageli kohalike MTÜde eestvedamisel on käivitatud aga mitmeid regionaalseid programme, mille eesmärgiks on parandada maapiirkondade elanikkonna juurdepääsu puhtale joogiveele. Koolera on Põhjaregioonides küll endiselt tõsiseks probleemiks, kuid puuvilla või suhkrurooga - või teiste aregumaadega - pole sellel vähimatki seost.

Hetkel valitseb Sahara-taguses Aafrikas aga vihmaperiood, mis tähendab – olenevalt piirkonnast – igapäevaselt kas vähemalt mõnetunnist sadu või mitmepäevaseid valanguid. Veeküllus, õhuniiskus ning suhteliselt kõrge temperatuur muudavad seega regiooni põllumajanduseks hetkel eriti sobilikuks.

* * *

Suhkruroo tootmisesse jätsin süvenemata, kuna olen teemaga vähem kokku puutunud. Põgusal otsimisel väga sisukaid materjale võimaliku probleemi tõsiduse kohta leida ei õnnestunud. Üks asjassepuutuv raport viitab samas samuti suhkruroo tootmisega kaasneva veejalajälje riikide lõikes suurele varieeruvusele[7]. Kohatu on seega rääkida globaalsest probleemist: igal regioonil on omad sotsiaalsed, majanduslikud, looduslikud ja poliitilised eripärad ning neile tuleb sellisel moel ka läheneda.

Terveilm.ee on jaganud aga pilti, mis kahandab terve ühe mandri koos selle lugematute piirkondlike varieeruvuste, eripärade ja suursuguse ajalooga üheks lihtsaks sõnumiks: Aafrikat võib tervikuna iseloomustada janus lastega. Edastatud pilt ja sõnum ainult kordavad olemasolevaid stereotüüpe ning kahjustavad arusaama Aafrika - ja teiste - riikide probleemidest, mitte ei paranda neid. Lugupidamatusest rääkimata. Näidates fotot oma kohalikele Kameruni kolleegidele ning tõlkides neile kaasnevat teksti sain vastuseks peamiselt nördinud pilke ning kahtlevaid kommentaare postitaja aadressil.

Stereotüübid on eksitavad. Enamasti põhineb nende kasutamine vähesel informeeritusel ja pealiskaudsusel, ning võivad ilma süvenemiseta viia ettarvamatute tagajärgedeni. Puuvillatoodete tarbimist piirava soovituse kuuldavõtmine võib seejuures potentsiaalselt avaldada laiaulatuslikku negatiivset mõju Aafrika väiketootjatele, kes niikuinii on majanduslikult ebakindlas olukorras. Suurtööstused – kelle seas domineerivad sektorit teiste seas ka USA ja Austraalia – kohanevad tänu kapitali olemasolule ja majanduslikule kindlustatusele seejuures tarbimise vähenemisega oluliselt paremini kui väiketootjad, kelle jaoks võib tegemist olla nende ainukese sissetulekuallikaga. Boikott puuvillatoodetele võib mõne Lääne (mitte ameeriklase, kuna nende toodang ja siseturg on kaitstud valitsuse regulatsioonide ja maksurahaga) ettevõtja jaoks tähendada näiteks küll ebameeldivaid takistusi uue auto ostmisel, kuid oma sissetulekus eranditult isiklikust maatükist sõltuva Mali põllumehe ja tema perekonna jaoks on tegemist hoopis teise kaalukategooriaga.

Kokkuvõtteks. Ameerika ja Aafrika veesüsteemid on omavahel seotud vaid globaalse gaasivahetuse läbi ning endale ämbritäie krae vahele kallamine mõjutab januseid umbes sama palju kui oma taldriku tühjaks söömine näljahädasid (mis on enamikel juhtudel seotud mitte toidu puuduse – laiaulatuslikud näljahädad leiavad sageli aset toidukülluse tingimustes – vaid kas piiratud füüsilise või varalise ligipääsuga toidukaupadele. Mis on juba täiesti omaette teema).

Kokkuvõte number kaks. Ostke Aafrika päritolu puuvillatooteid.

P.S. Suur kiusatus on mõlemad fotod taaslavastada; mustanahaliste osalistega end veega üle kallamas ning valgenahaline almust saamas. Selline olukord on täpselt sama reaalne kui "originaal". Pigem on probleemiks oma siinsetele tuttavatele veenvalt selgitada, miks nad sellega nõus peaksid olema.

Viited


[2] Lee and Smith, 2006, "The Political Economy of Small African states in the WTO", The Round Table: The Commonwealth Journal of International Affairs, 97:395, pp 259-271 (võin soovi korral meilitsi jagada)





   

esmaspäev, 25. august 2014

Kodutänav

Ntarikon Road* paisub kammitsematu mägikärestikuna varaõhtustes ja hilishommikustes autovoogudes ning taltub kespäevas ja uneajaks, kuid ei peatu kunagi. Mootorimürin ja lõputute taksode ning mootorrataste signaalid sulanduvad ühtlaseks mühaks, mis on linna hingusest sama lahutamatu kui tema inimesed ja hooned.


Elu selle kallastel hingab päevadega ühtlases rütmis. Hommikuinimesed avavad koos päikesetõusuga poodide uksi ning puuviljamüüjad istuvad maha oma toolidest lettide taha, et kiirustamata päeva ärkamisele kaasa elada. Toiduvaliku muutumine samade kohtade juures näib olevat omapäraseks viisiks aja kulgu jälgida. Pärastlõunaks on süüdatud tuled maisitõlvikute ning banaanigrillide alla, ning kui koos hämarusega ilmuvad sütele prisked kalad ja tikkude otsas kanatükid, on ilmselgelt päev oma toimetustega ühele poole saanud ning õhtu võib lähima õlle järele sirutada. Pimeduses hõõguvate söegrillide punakas kumas on aega lihtsalt koos teistega istuda.


*Ntarikoni tänav, millel asub nii minu elamine kui COMINSUDi kontor